«
»

 Uudised (50)Uudiste arhiiv
 19/08/17 Absolute Energy 
 19/08/17 Hüdroplasma 
 19/08/17 Polümedel 
 16/06/16 Vähk on seen! 
 25/02/16 Rita seadus 
 17/02/16 Kudede taastamine 
 17/02/16 Antioksüdandid 
 07/11/15 Suguvõsa seadused. 
 18/06/15 Mis on Bemer? 
 26/01/15 Allergia 
Liitu uudiskirjaga
Teie nimi:
E-mail:

Uudised

Tagasi
27/09/2015 10:27  Karm tõde - seened õgivad inimest. Klamüüdia, ureaplasma ja mükoplasma tegelik päritolu.
Karm tõde - seened õgivad inimest. Klamüüdia, ureaplasma ja mükoplasma tegelik päritolu.
 
„Seened õgivad inimest.“ Sellise õõvastava järelduseni jõudis Belgorodi kliiniku ülikooliharidusega arst-laborant Lidia Kozmina, kes on terve veerandasajandi uurinud mikroskoobi all oma patsientide erinevaid haigustekitajaid. 
Kahjuks on see tõde karm. Asi sai alguse 1980. aastal, kui laboratooriumisse saadeti uuringutele kummaliste haigusnähtudega noor mees. Ilma nähtava põhjuseta tõusis tema kehatemperatuur aeg-ajalt 38 kraadini. Esmapilgul tundus, et nagu polegi midagi tõsist, kuid see kergelt haige inimene ütles laborantidele väga tõsiselt: „Tüdrukud, mul on tunne, et ma suren varsti“. Teda ei usutud, sest raviarst kahjustas vaid malaariat. Haigustekitajat otsiti patsiendi verest tervelt kuu aega, kuid tulemusteta. Meedikutele ootamatult hakkas patsiendi seisund kiirelt halvenema ning siis avastati tal septiline endokardiit – südamelihase infektsioonhaigus millele algul ei pööratud tähelepanu. Noormest päästa ei õnnestunud, kuid Kozmina ei visanud tema vereproove ka ära. Hakates seda veelkord uurima, avastas ta verest imeväikese tuumaga mikroorganismid. Paludes abi teistelt laboritelt, püüdis neid 2 kuu vältel identifitseerida, kuid tulemusteta, ning lõpuks leidis ta vaste Moldaavia autorilt Šroit’ilt 

Ta leidis fotod ja kirjeldused kummalistest mikroorganismidest – mükoplasmast, kelledel puudub kõva rakukest. Neid katab vaid õhuke membraan ja seetõttu suudavad nad kergelt muuta oma kuju. Näiteks kerakujuline mükoplasma võib venitada end ussikeseks ning tungida inimraku kitsastesse pooridesse. Selleks pole võimelised isegi mitte kõik viirused, kuigi oma mõõtmetelt on nad veelgi väiksemad. Viimased, muuseas, ei peagi alati toitainete saamiseks tungima raku sisse, ning imevad endale vajaliku läbi pooride välja. Kuid nagu seda teaduses tihti juhtub, tekitab esimene avastus rohem küsimusi kui annab vastuseid.  

Šroiti raamatust leidis uurija veel ühe septilise andokardiidi tekitaja, kes nii oma välimuselt kui ka käitumiselt oli mükoplasmale vägagi sarnane spetsiifiline bakterivorm, mis tekib, kui haiget hakatakse penitsiliiniga ravima ja bakter ei suuda oma ümber tekitada kaitsekihti. Algselt arvati, et ilma selleta parasiidid hukkuvad, kuid hiljem selgus, et nad saavad ilma selleta suurepäraselt hakkama ning on suutelised esile kutsuma ka haiguseid, mis on väga ebatavalise kulgemisega ning mida on väga raske diagnoosida. Lõpuks leiti veel kolmaski mõrtsukatiitli pretendent – klamüüdia. Ühed teadlased pidasid teda seene spooriks, teised viiruseks, kuid kõik nad olid ühel meelel, et see mikromaailma härjapõlvlane tungib rakkudesse ning parasiteerib nende sees.  

Nii see on – klamüüdia ja mükoplasma põhjustavad haiguseid, milledel on sarnased kliinilised sümptomid ja nende järgi on võimatu öelda, kes neist haiguse põhjustajaiks on – kas membraani-  või raku parasiit. Esmased uuringud, mis püüdsid mõrtsukat välja selgitada, sünnitasid 3 uut versiooni, milledest igaüks võis osutuda valeks, kuid õnneks ei olnud need uuringud asjatud. Kui Kozmina leidis analüüse tehes „pisiasju“ millede jälgimist instruktsioonid ja metoodikad ei nõudnud, tõstis ta ikkagi häiret, et arstid ei kordaks viga, mis juhtus õnnetu noormehega. 



Jälle trihhomonaadid.  

1981 aastal saadeti laboratooriumisse arusaamatu tekkega palavikku põdev lapseootel naine. Otsida kästi temalt malaaria tekitajaid. Vereproov külvati toitesegusse ning ühedes külvidest avastati Kozminale tuttavad tegelased ning teises külvis, oh õudust,  sibasid ringi trihhomonaadid.  Needsamad viburlased, kes ametliku meditsiini seisukohalt tohivad tekitada vaid veneroloogilisi haiguseid, kuid põrandaaluste meedikute  arvates on tegemist elukatega, kes on väga mitmete tsivilisatsiooni kimbutavate tõbede põhjustajaiks.
Kozmina ajas tagajalgadele kõik Belgorodi spetsialistid, kuid keegi neist ei suutnud analüüsi tulemusi selgitada ja ta sõitis Moskvas asuvasse mikrobioloogia instituuti.  Seal kinnitati, et haige veres on mükoplasma, kuid trihhomonaadide olemasolu keelduti kommenteerimast ning ei saadud ka soovitusi, kuidas haiget ravida! See eest aga õpetasid valgustunud mikrobioloogid, kuidas mükoplasmat õigesti analüüsideks külvata. Hea seegi! See andis lootust, et saadud teadmised aitavad paremini avastada ka teisi teadaoleva etioloogiaga haigustekitajaid. Kui aga Belgorodis hakati „külvama“ mükoplasmat, kasvas neist külvidest lisaks välja palju sellist kribu-krabu, mida selle laboratoorse võimekusega polnud võimalik määratleda.
Need mikroorganismid erinesid üksteisest kuju poolest: ümarad, ovaalsed, saabli kujulised, ühe tuumaga, mitme tuumaga, üksikud ja ahelatesse liitunud... Kozmina hankis raamatuid ja asus ennast täiendama. Ühest raamatust sai ta teada, et trihhomonaadid paljunevad spooridena. Kuidas sellest aru saada? Kes vähegi bioloogiat on õppinud, see teab, et spooridega paljunevad seened aga trihhomonaade peetakse ju elusaiks olendeiks. Tähendab, et kui teadlase väited on õiged, peaksid trihhomonaadid inimorganismi moodustama seeneniidistiku – mütseeli? Ja tõepoolest... mõnede haigete proovides oli mikroskoobi all märgata midagi mütseelile sarnast. Algul pani see imestama – mis niidid need siis ometi on? Vatt? Tolm? Imestusel polnud piire, kui ühel hetkel selgus, et niidid koosnevad üherakulistest parasiitidest. Mitte küll trihhomonaadidest aga mükoplasmast.  Äkki on nii, et see on ühe ja sama mikroorganismi eri staadiumid? Sel juhul pole põhjust imestada, et trihhomonaadid moodustavad spoore ja mükoplasma mütseeli ja meie organismis kasvabki seeneniidistik.  

Ametlik teadus tunnistab küll trihhomonaadide olemasolu, kuid ainult urogenitaalses piirkonnas. Lidia Kozmina aga leidis neid sageli verest, piimanäärmetest ja teistest organitest. Kuidas need mikromaailma gigandid suurusega kuni 30 mikronit, satuvad neisse organitesse suguorganitest, suutmata seejuures läbida erinevaid lõhesid? Võibolla nad tõesti paiskavad endast välja tillukesi spoore, mis ilma igasuguse vaevata tungivad vereringesse ja kanduvad mööda organismi laiali.

Kozmina tunnistab, et varem puudus tal julgus neil teemadel rääkida – öelda uroloogidele, et ametlikult alakehas resideeruv trihhomonaad suudab rännata tegelikult organismis kõikjal ringi. Praeguseks aga on tal selle väite kinnituseks piisaval hulgal tõendusmaterjali, rääkimaks sellest ka erialaspetsialistidele ja mitte ainult sellest. Uroloogid väidavad, et kui trihhomonaadid on ilma viburita, on tegemist juba hukkunud parasiidiga – ravimi toimel on parasiit oma elutegevuse lõpetanud. Kozmina uuringud aga näitavad, et tegemist on vägagi elusate tegelastega, sest neid leitakse patsientide vereproovidest, kellede ravikuur on lõppenud juba mitu kuud tagasi ning organism oleks surnud trihhomonaadid suutnud juba ammugi lagundada. Need tegelased on aga täiesti terved. Ilmselt, kui nad on varem kindlapeale hukatud, siis nad lihtsalt sooritasid surnust ülestõusmise protsessi.  

Kuid, vaevalt, et parasiit selliseks imeteoks võimeline on. Tõenäoliselt juhtub nendega seesama protsess, mis medikamentoosse ravi korral toimub bakteritega: välised kehaosad-organid lahustuvad, seesmised aga jäävad alles.


Roosad prillid läksid katki.  

Kozmina jätkas oma uuringuid ja leidis üha rohkem ning rohkem ebakõlasid tegelikkuse ja üldkehtivate teooriate vahel. Haigete veres leidus väga sageli samaaegselt 2 haigustekitajat: klamüüdia ja ureaplasma. Haigete hulgas oli väga palju elatanud naisi ning nende organismi ilmusid parasiidid mitte väga ammu, mis tähendab seda, et sugulisel teel nakkuse saamine oli igal juhul välistatud. Kuidas ikkagi ilmusid nende organismi veneroloogiliste haiguste tekitajad?

Uroloogiakliinikute laborandid töötavad sageli kindlasse inimgruppi kuuluvate patsientidega. Mõtiskledes küsimuse üle, kuidas vanaemade organismi sai sattuda klamüüdia ning ureaplasma, uuriti ka nende varasemaid haiguslugusid ning selgus et nende analüüsid näitasid trihhomonaadide olemasolu.  Muide, midagi sarnast toimub ka meestega: kunagi uretriiti ravitud meestel leiti ka tunduvalt hiljem analüüsidest tillukesi olendeid, mis meenutasid ilma viburiteta trihhomonaade.  
Oli kindel arvamus, et inimesed on ravimite toimel ammu parasiitidest vabanenud – ravim justnagu tegi oma töö ja tappis parasiidid. Analüüsid aga näitasid, et nad jäid ellu ning hoopistükkis muutsid oma vormi ning pugesid peitu, et vältida medikamentoosset rünnakut. Kui aga saabus aeg, kus nad olid täielikult unustuse hõlma vajunud, ronisid nad põranda alt välja ning tekitasid uuesti veneroloogilisi haiguseid – vanuritel häbi kui palju... ja kuidas seda metamorfoosi ikkagi selgitada?

Saladuse lahendusvõtmeks osutus aga huvitav lugu, mis juhtus Tshaadi vabariigis Aafrikas. Kõik ühel aastal sündinud lapsed osutusid ühtäkki entsefalopaatiasse haigestunuteks ja kõikidelt palmidelt pudenesid miskil eriskummalisel põhjusel veel mitteküpsed kookospähklid.  See anomaalia hakkas huvitama teadlasi ning nad tegid kindlaks, et nii inimeste kui ka kookospalmide haguse põhjustajaks on üks ja sama parasiit – spiroplasma, mis on suguluses nii müko- kui ka ureaplasmaga.  Äsjailmunud parasiit tundis end suurepäraselt nii kookospähklites kui ka laste ajudes ja emade platsentas. Tegemist oli sõna otseses tähenduses universaalse parasiidiga, mis ilma igasuguse vaevata tungis kõikidesse inimorganitesse ja tundis end suurepäraselt ka taimes ja leidis enda jaoks suurepärased elutingimused kõikjal kuhu vaid sattus. Kes ometi on see niivõrd võimekas tegelane?  

Lidia Kozmina mõtles selle teema üle väga kaua, kuniks aasta tagasi sai küsimusele ootamatu vastuse. Ei tulnud see mikrobioloogia korüfeede teadustekste lugedes, vaid hoopis lastele mõeldud entsüklopeediat lugedes, mis alles hiljaaegu raamatulettidele jõudis. teises köites, peatükki „Bioloogia“ lugedes, leidis ta artikli limaseentest, mille juures värvirikkad illustratsioonid, kus oli ära näidatud seente seesmine ehitus. Neid pilte vaadates oli hämmastus suur – just selliseid mikroorganisme on ta analüüse tehes leidnud paljude aastate vältel, kuid pole seni suutnud identifitseerida. Siin aga oli kõik väga lihtsalt ja selgelt ära seletatud.  Suur tänu toimetajale Maisurjanile (Майсурян) selle artikli eest. Võib tunduda vägagi kummaline, et mida ühist on limaseentel ja Lidia Kozmina mikroskoobi all siputavatel mikroorganismidel?  See ühisosa on aga kõige otsesem. Mairusjan kirjutab artiklis, et limaseen läbib oma elutsüklis mitu arenguetappi ja ühes neist etappidest tekivad spooridest amööbikesed ja viburikesed! Nad küpsevad seene limamassis, sulandudes kokku suuremateks mitmetuumalisteks rakkudeks. Seejärel aga moodustub neist limaseene viljakeha  - klassikaline jalaga seen, mis kuivades külvab spoore. Ja kõik kordub taas,...

Kozmina keeldus algul oma silmi uskumast. Ta lappas läbi terve paki limaseentest rääkivat teaduskirjandust ja leidis nähtule hulgaliselt kinnitust. Oma välimuselt ning omadustelt olid „amööbikese“ kombitsad äravahetamiseni sarnased ureaplasmale, kahe viburiga zoospoorid  sarnanesid trihhomonaadidele ning ilma viburite ja rakukestata  kerakesed aga mükoplasmale jne. Limaseente viljakehad olid hämmastavalt sarnased polüüpidele põskkoobastes ja soole-seedetraktis; papilloomid nahal sarnanesid lamerakulisele vähile ja teistele kasvajatele.  

Nagu selgus, elab meie organismis limaseen – täpselt samasugune seen, mis eluneb pehkivatel kändudel ja palgijuppidel. Teadlased polnud võimelised seda seent varem ära tundma oma väga kitsa spetsialiseerumise tõttu – ühed uurisid trihhomonaade, teised uurisid mükoplasmat, kolmandad klamüüdiat ning keegi ei tulnud selle peale, et tegu on ühe seene eri vormidega, mida uurisid neljandad teadlased. Limaseeni leidub terve suur hulk (900 liiki). Kõige suurem neist – fuligo ehk puugipask (https://et.wikipedia.org/wiki/Puugipask ) – võib kasvada kuni meetrise läbimõõduga seeneks. Kõige väiksemaid aga on raske isegi mikroskoobi all märgata. Milline neist aga on meie sisse elama kolinud?

Kozmina selgituste kohaselt võib olla neid palju ja tänaseks on ta selgelt määratlenud neist paljudest vaid ühe. See on üks looduses kõige enamlevinuimaid limaseeni - hundipiim e. kratisitt (https://et.wikipedia.org/wiki/Hundipiim ) Talle meeldib olla kändudel, koore ning puidu vahel ja nähtavale pinnale ilmub ta ainult hämaras metsas ja niisketes tingimustes. Botaanikud on teda õppinud isegi kännu seest välja meelitama niiske filterpaberi ja pimendava katte abil – kui kate paari tunni möödudes eemaldada on känd kaetud hapukooresarnase lapiku olendiga.  

Teadmata ajast alates on Hundipiim kohandunud eluks inimese organismis ja talle on see soe, niiske, pime ja kahel jalal kõndiv mugav kodu vägagi meeldima hakanud. Selle seene jälgi – spoore ja trihhomonaade- on leitud põskkoobastest, piimanäärmetest, emaka kaelast, eesnäärmest, kusepõiest ja teistest organitest.  

See seen oskab väga targalt kõrvale põigelda immuunsüsteemi rünnakute eest. Kui organism on nõrgestatud, ei suuda ta suure paljunemiskiirusega seenerakkude kolooniat ära tunda ja hävitada. Resultaadiks on see, et seen suudab eoste spoorid välja paisata ning need liiguvad verevooluga uude soodsasse kasvukohta ning moodustab seal üha uusi ja uusi viljakehasid.…

Lidia Kozmina ei väida, et on leidnud kõikide „ebaselget päritolu“  inimhädade universaalse tekkeallika . Täna on ta aga kindel, et Hundipiim tekitab papilloome, tüste, polüüpe ja lamerakulist vähki. Tema arvates ei teki vähk mitte muunduvatest inimrakkudest, vaid täiskasvanud limaseene viljakehast. Nad on juba läbinud ureaplasma-, amöboidse-, trihhomonaadse-, plasmoodiumi- ja klamüüdia staadiumi ning formeerivad vähkkasvajat.  

Meedikud ei suuda seletada, miks kasvajad mõnikord iseeneslikult lagunevad. Kuid kui vastab tõele, et kasvaja ongi limaseene viljakeha, siis saab kõik vägagi selgeks. Looduses need viljakehad hukkuvad ju igaaastaselt ja tegelikult säilitab seen ka inimkehas resideerides oma loodusliku rütmi. Viljakeha sureb, et valmiksid spoorid ja need spoorid on alguseks uute seente tekkele, moodustades plasmodiume teistes organites. Toimub kõigile tuntud kasvaja metastaseerumine.  

Seen ilmneb väga harva üksikisendina. Onkoloogid teavad, et kasvajad tekivad sageli samaaegselt mitmesse organismi piirkonda. Seene elu põhjalikumalt tundes on see mõistatus kergesti seletatav – üks seen tekitab samaaegselt mitu kerakest. On lootust, et nüüd on arstidel ja teadlastel olemas inimkonna ühe bioloogilise põhivaenlase tundemärgid – ebaselge etioloogiaga haiguste  universaalne tekitaja. Varem vaatles kitsas spetsialistide seltskond küll sarvi, küll saba küll jalgu eraldi, kuid alles kõigi nende sarvede-sabade kokkusünteesimine võimaldas luua üldpildi superparasiidist ning leida üles tema „Achilleuse kand“. Esmalt püüdis seda teha Kozmina. Kuid ka tema oli üllatunud, et limaseene nõrk koht on ammustest aegadest teada erinevate rahvaste ravitsejatele. Nad oskavad juba ammu ravida paljusid haiguseid, millede tekkimist nende arvates  põhjustab lima ( loe - limaseen).


Parasiidid armastavad laiskust ja enesest mittehoolimist

Kui me liigume vähe, sööme-joome-magame palju ja liialdame veel nii mõnegi eluhüvega, siis muudame oma organismi mädanevaks prügimäeks, milles leiavad endale suurepärase elukeskkonna praktiliselt kõik rohkem või vähem tuttavad haigustekitajad-mikroobid. Nad hakkavad meie organeid õgima ja meie keha laguneb mitteorgaanilisteks aineteks. Me muutume sõna otseses mõistes pehkinud kännuks, milledel hakkavad kasvama limaseened. Just nimelt seened mängivad meie organismi lõhkumises peamist rolli… See pole mingi tänane avastus. Seentest-tapjatest teadsid juba keskaegsed arstid.

Gennadi Malahovi raamatus  «Целительные силы» on imetlust vääriv jutustus sellest, kuidas armeenia ravitsejad mõistsid haiguste teket ning arengut. Tapetute ja surnud inimeste lahkamisel leidsid nad nende seedetraktist palju lima ning hallitust. Kuid seda ei leidunud mitte kõikidel laipadel vaid neil inimestel, kes oma elu jooksul olid olnud laisad ja kes erinevate eluhüvede nautimisega liiale läksid, saades karistuseks hulga haiguseid.

Ravitsejad olid arvamusel, et kui inimene sööb palju ning liigub vähe, siis tema organism ei omasta kogu toitu. Omastamata toit läheb mädanema ning kattub lima ja hallitusega. Kõhus hakkab kasvama seenemütseel, hallitus paiskab enda ümbrusse spoore – mikroskoopilisi seeneseemneid, mis koos toitainetega satuvad verre ja levivad sealt üle kogu organismi. Nõrgestunud organites hakkavad spooridest kasvama seente viljakehad ja nii saab vähk alguse.  

Muistsed arstid arvasid et algul paiskavad seened välja „valget mannat“ – trombid veresoontes ja moodustuvad naastud on valget värvi. Teiseks staadiumiks on  „hall manna“: seened moodustavad kasvajaid ja teisi uusmoodustisi, mis on halli värvi. Lõpuks aga tuleb „must manna“, mis vastab selle mõiste tänapäevasele tähendusele otseselt, ning must pole ta seepärast, et vähk ja tema metastaasid on musta värvi vaid tõenäoliselt on tegemist hoopis kahjustatud organite mustavärvilise auraga.

Loomulikult ei sure me kõik vähki, kuigi meie organismist võib leida tohutu koguse spoore. Kozmina arvates ei tekita nad enne kahju kui me hoolime oma tervisest ning püüame seda igakülgselt säilitada.  Spooridest hakkavad arenema seened siis, kui meie immuunsus nõrgeneb. Nukrutsemiseks pole mõtet. Ravitsejad teavad ammu, kuidas selle seenega hakkama saada.


Seenele!

Kozmina ütleb, et tema asi pole ravida vähki ja sellele eelnevaid ning kaasnevaid haiguseid. Tähtis on varajane diagnostika. Ta teeb seda kindlasti ühel konkreetsel juhul – kui patsienti ohustab lamerakuline vähk. See on väga levinud tõbi: näiteks 80% kopsude haigustest võib esile kutsuda lamerakulise vähi tekkimise ja seal taga peidab end limaseen Lycogala epidendrum ehk Hundipiim.

Kõik tema arenguetapid on Kozminale väga tuttavad ja ta loodab, et teadusmaailm aitab luua metoodika teistegi haigustekitajate välja selgitamiseks. Ta soovib paljude limaseente seast välja selgitada konkreetsed liigid, mis põhjustavad konkreetseid vähivorme ja teisi heaoluühiskonna haiguseid. miks ta on kindel, et haiguste taga peidavad end seened, mitte aga mingid teised parasiidid. Võibolla seepärast, et tema vaateid jagavad ka need arstid ning ravitsejad, kes oskavad vähki ravida.

Vladimir Adamovitsh Ivanov kirjeldab oma raamatus «Мудрость траволечения» (Санкт-Петербург) puhastusmeetodit sidrunimahla ja oliiviõliga. Kui seda targalt kasutada, siis väljuad maksast ilma igasuguse valuta kolesteroolikorgid ja bilirubiinikivid. Ravitseja arvates on aga kõige parem, kui väljub ka lima. Sel juhul garanteerib ta patsiendile, et lähiajal teda maksa vähk ei ohusta. Sarnaselt keskaegsetele armeenia ravitsejatele arvab ka Ivanov, et lima põhjustab vähki ja parim profülaktika on organismi limast puhastamine.

Temaga on sama meelt Gennadi Malahov, kes peab lima kõikide diafragmast ülalpool tekkivate tervisehäirete põhjustajaks. Tema aga soovitab kasutada uriini ravi. Kui imelik see ka ei tundu – resultaadid on suurepärased.
Kozmina arvates on asjad palju lihtsamad. Paljude „ebaselget päritolu“ haiguste tekitaja on ureaplasma, mis toitub uureast ehk karbamiidist ehk kusiainest. Seda parasiiti on võimalik päikese alla meelitada iga delikatessiga, mis temale mokkamööda on. Kui me näiteks teeme uriiniteraapiat, siis ureaplasma poeb soolestikku ja sealtkaudu lõpuks ka lahkub meie organismist. Mõnikord on võimalik parasiit meelitada ka naha pinnale, tehes haigele kohale uriinimähiseid-või kompresse. Kui aga uriini joomine on ikka väga vastumeelne, võib seda limast tegelast kostitada tunduvalt maitsvama joogiga. Paljud tuntud ravitsejad soovitavad hommikul tühja kõhuga süüa riivitud porgandit ja -peeti või juua nendest pressitud värsket mahla, pidades seda imeravimit väga paljude tõbede tõhusaimaks profülaktikaks.


Kuidas tõbesid välja meelitada?

Lisaks Kozminale on ka väga paljud teised uurijad arvamusel, et seened on sajandi haiguse põhjustajaiks. Tuntud Kiievi ravitseja Boris Vasiljevitsh Bolotov on tulnud sarnasele järeldusele: vähk on taimsete rakkude parasiteerimine inimestel ja loomadel. Taimedel on leeliseline keskkond, loomadel aga happeline, seetõttu on parasiitidest vabanemiseks vaja hoida oma organismi veidi happelisena, tehes sellega taimsete organismide eksistentsi loomorganismis võimatuks. Bolotov soovitab juua naturaalsel teel kääritatud kalja ning süüa soolatud ning hapendatud köögivilju. Temaga on solidaarne ka kuulus Novosibirski arst Konstantin Pavlovitsh Buteiko, kelle arvates muudavad gaseeritud vesi ja õlu verd suurepäraselt happelisemaks. Parim on seda teha aga pinnapealselt hingates – organismis tõuseb süsihappegaasi tase, tunduvalt rohkem, kui suudavad anda gaseeritud joogid.  Buteiko väitel kardavad mistahes parasiidid süsihapet nagu tuld ning organism lahustab igasuguse tekkinud lima.

Tunduvalt karmimat meetodit soovitab V. Tishenko Simferopolist.  Tema soovitab limaseentest vabanemiseks tarvitada mürgise täpilise surmaputke tinktuuri, kuid mitte seespidiselt vaid välispidiselt, läbi naha ja selleks läheb tarvis porgandi või peedimahlast tehtavaid külmkompresse, mis asetatakse haigele organile või piirkonnale.

Kozmina kinnitab, et on oma silmaga näinud, kui efektiivsed need eelpool toodud meetodid on.  Ühel patsiendil tekkis piimanäärme vähilaadne kõva tükk ja uuringud näitasid mükoplasmat ja amöboide. Tähendab – limaseen on hakanud moodustama viljakeha ja naist ähvardab vähk. Kogenud kirurg-onkoloog Nikolai Sirenko soovitas kirurgilise operatsiooni asemel patsiendile kõige tavalisemat antibiootikumi, rinnale aga teha pudruks riivitud peedist kompressi. Ravimist nörritatud limaseen ronis meelitamise peale välja otse läbi naha: kõva tükk muutus järjest pehmemaks ja rinnale tekkis mädane haavand. Teistele arstidele üllatuseks hakkas raskelt haige inimene tervenema.
Kord sattus Sirenko juurde mees, keda teised kirurgid olid juba kaks korda opereerinud, kuid ei suutnud teda mitte millegagi enam aidata, sest vähk tekitas rohkelt metastaase. Arst ei pidanud meest lootusetult haigeks ning andis talle „imelikud“ soovitused, kus kaasaegse meditsiini saavutused olid läbi põimitud rahvaravitsejate kogemustega. Haige läbis igal aastal arstliku töövõimekuse komisjoni ning kümne aasta pärast määrati mees invaliidsuspensionile. Kozmina ja Sirenko, sest arvates oli inimene elus seetõttu, seen inimese kehas oli konserveerunud ning ei moodustanud viljakehasid, mis oleksid organeid kahjustanud ning lõpuks surma põhjustanud.  Kozmina arvates oleks õige hooldamise korral saanud edasi elada ka teised patsiendid, kellede kehas andis vähk metastaase praktiliselt kõikjale. Peamine — mitte lasta limaseenel vilja anda ning mitte lasta asjadel areneda „musta vähini“ ning asjad saada kontrolli alla „valges“ ja „hallis“ staadiumis, nagu seda tegid armeenia ravitsejad keskajal.  

Belgorodi oblast, Borisovski rajoon, puhkekodu „Krasevo“. Selle asutuse direktor Vasili Lõsjak soovitab reumatoidartriidi raviks kuuri mis koosneb... 17 tünnist, milles ravimtaimedest keedus. Patsiendid ligunevad pikka aega kaelast saadik soojas vees ja kuuri lõppedes on imestus suur, et liigestelt on kõik kühmud ja moodustised, milledest nad polnud aastaid suutnud vabaneda, kadunud.

Lidia Kozmina arvates ronisid neist inimestest välja limaseened – seentele tundus soe taimne keedus tunduvalt meeldivam keskkond, kui haige organism, mida igapäevaselt kangete antibiootikumide ja muu hirmsa saastaga mürgitatakse.
Kui kollitavad soole-seedetrakti haigused siis tuleb tünnitäit vett hakata seespidiselt kasutama. Raviks kasutatakse loomulikult mitte tavalist vett aga mineraalset vett ning loomulikult ei piisa ühekordsest protseduurist. Veeravi edukust seletab Lidia tema loomuliku ja pehme toimega limaseene väljutamisele. kuuri lõppedes väljub patsientidel sageli väga palju lima. peale seda ägenemist hakkab patsientidel koheselt kergem ning kuu-paari möödudes on seisund juba tunduvalt parem, sest vabaneti ju peamisest „kaasaegse elustiili haiguse„ tekitajast. Pole mõtet kurvastada, kui „Narzani“ pole piiramatult saadaval või kui 17 taimse leotise pütti on ületamatuks takistuseks. On veelgi efektiivsemaid rahvalikke vahendeid.
Näiteks fütoterapeut Anatoli Petrovitsh Semenko Belgorodi oblastist, ajab limaseene põskkoobastest välja ühe seansiga. Ta annab patsiendile juua mürgisevõitu harilikust maavitsast valmistatud keedust. Ninna soovitatakse tilgutada alpikanni sibulast pressitud mahla ning seejärel loputada harilikust tõnnikesest valmistatud nastoikaga. Mürk muudab limaseene elu väga ebamugavaks ja ta püüab põgeneda ning avastab end magusast nastoikast. Resultaadiks on see, et polüübid ja isegi tsüstid ronivad koos juurtega välja. Sel ajal hakkab inimene tugevalt aevastama, selliselt, et seenekehad lendavad ninast välja nagu šampusekorgid. Kirurgilise operatsiooni järgi puudub igasugune vajadus!

Meeles peab pidama seda, et kõik ravitsejad soovitavad kasutada ainult värsket mahla värsketest viljadest. Mitte mingil juhul ei tohi kasutada riknenud taimi või nende osasid. Nagu praktika on näidanud võib sellistel puhkudel oodatava kasu asemel tulla hoopis kahju. Ei mingeid imesid. Juba möödunud sajandil avastasid teadlased mitu limaseeneliiki, mis põhjustavad erinevaid taimehaiguseid. Kartuli ja teiste maavitsaliste vähk, kasvajad kapsa juurtel... Pole sugugi välistatud, et need parasiidid tulevad toiduga inimese organismi ja hakkavad seal võimutsema. Tekitas ju üks ja seesama haigustekitaja Tšhaadis massiliselt haigusi nii kookostel kui inimestel.


Ärge muutuge laisaks.  

Seen võib inimese organismis mitte mingeid ebamugavusi põhjustava limamassina elada aastaid. Kui aga tingimused muutuvad soodsaks, on ta suuteline viljakeha moodustama 3-4 päevaga ja siis on temaga võidelda juba väga raske. Seetõttu on ravivate arstide esmaülesandeks õigeaegne lima väljutamine organismist. Limaseen on väga õrn ja pelglik tegelane, kes kardab kõike. Teda saab kerge vaevaga oma elukohast välja ehmatada. Ta on ka väga usaldav – teda saab magusa mahlaga ära petta. Seetõttu pole neid tarvis tappa, vaid hellalt oma peidukohtadest välja meelitada. Kui me hakkame temaga sõdima, on kaotaja ette teada ja see pole limaseen, sest ta on ebameeldivas väliskeskonnas tunduvalt kohanemisvõimelisem kui inimene. Tugev külm, toidu puudumine, suured kiirgusannused ja teised ebamused tekitavad seenes seisundi kus ta muutub kõvaks massiks, milles rakud viibivad justkui letargilises unes. Sellises seisundis, toidu ja veeta, võivad nad püsida aastakümneid. Näiteks on teada juhus, kus fuligo ilutses herbaariumis 20 aastat ja siis ärkas ootamatult ellu. Seepärast ei soovita Kozmina klamüüdia tekitatavaid haiguseid tetratsükliiniga ravida. Need parasiidid küll hukkuvad, kuid teised seene osad jäävad ellu ja ehmatusest moodustavad nad sklerootsiumi. Sama effekti põhjustavad ka paljud teised ravimid.


Sklerootsiume on väga raske ellu äratada, seetõttu pole vaest limaseent tarvis selliste äärmusteni üles ärritada.  Pigem tasub temaga mõistlikult käituda ning selgeks teha, et ta pole meie organismis teretulnud. Näiteks võib võib seenele (ka endale) alati pakkuda klaasikese haput veini, viia teda sauna higistama ja seejärel meeldivalt hüva leili soovides temaga hüvasti jätta. Neid sõnu ärge võtke naljana - aegade algusest saadik on inimesed kõiki tõbesid saunas välja ajanud. Räägitakse, et suur väejuht Suvorov soovitas sõduritel kasvõi oma saapad maha müüa, et saunas pokaal viina ära juua. Loomulikult pole vaja seda teha sagedasti ning ilma põhjuseta, kui oled igati tugev ja terve. Kuid kui tõesti mõni tõbi murdma hakkab, siis on põhjust kahtlustada, et limaseen on külla tulnud ning on aeg kasutada Suvorovi või mõne teist rahvaravis soovitatud meetodit.  



Retsept mis aitab limaseene põskkoobastest minama ajada:

1) 2 tilka hariliku maavitsa nastoikat segada 50 – 100 ml veega ja tühja kõhuga ära juua.  

2) 2 tunni möödudes tilgutada ühte ninasõõrmesse 2 tilka alpikanni sibula nastoikat;

3) 15 minuti möödudes tilgutada teise ninasõõrmesse 2 tilka alpikanni sibula nastoikat;

4) poole tunni pärast loputada põskkoopaid hariliku tõnnikese keedusega
See retsept on paljudel aidanud limaseenest vabaneda.

P.S. Pidage meeles! Piisab vaid oma tarbimisharjumuste muutmisest ning me kõik koos muudamegi maailma / И помните, всего лишь изменяя свое потребление - мы вместе изменяем мир! © econet
 
 
econet.ru

Tõlkinud Mati Rebane
 

Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda*
 

Salvesta kommentaar

Tagasi