«
»

 Uudised (50)Uudiste arhiiv
 19/08/17 Absolute Energy 
 19/08/17 Hüdroplasma 
 19/08/17 Polümedel 
 16/06/16 Vähk on seen! 
 25/02/16 Rita seadus 
 17/02/16 Kudede taastamine 
 17/02/16 Antioksüdandid 
 07/11/15 Suguvõsa seadused. 
 18/06/15 Mis on Bemer? 
 26/01/15 Allergia 
Liitu uudiskirjaga
Teie nimi:
E-mail:

Uudised

Tagasi
09/03/2016 05:36  Tärklist on hakatud nimetama mõrtsukaks  №1. Miks?
Tärklist on hakatud nimetama mõrtsukaks  №1. Mis toimub organismis, kui sinna satub tärklis? On temast rohkem kasu või kahju? 
Kas onkoloogilised haigused ja tärklis on kuidagi seoses? Miks Baltimaades ja Valgevenes esineb rohkem vähki ning endokriinsüsteemi haiguseid?
Kartulist on saanud teine leib kogu Euroopas ja see teema vajab lahti rääkimist.
Lihtsalt niisama inimese organism tärklist omastada ei suuda. Omastumiseks peab tärklise keerulise ehitusega molekul muunduma lihtsuhkruteks ja läbima tohutu hulga keemilisi reaktsioone, sest ainult neid on organism suuteline omastama.
Tärklise muundumine on põhiliselt suunatud organismi suhkruvajaduse rahuldamiseks. Seejuures on tärklise muundumine lihtsuhkruteks väga energia- ja töömahukas ning võtab ka ajaliselt märkimisväärsed 2 - 4 tundi. Protsessis kulutatakse ära suur kogus bioaktiivseid ühendeid ja vitamiine (В , В2, В3, РР, С jt.). Kui organismis on mikroelementide ja vitamiinide defitsiit (aga kellel neid on piisavalt?), siis tärklis praktiliselt ei omastu, vaid hakkab käärima, roiskuma ja organismi mürgitama ning blokeerib kapillaarvereringe töö. Tärklist ei suuda lahustada praktiliselt mitte ükski tuntud lahusti. Ta moodustab vaid kolloidlahuseid. Tärklise kolloidlahuse tundma õppimine näitas, et see ei koosne üksikutest tärklisemolekulidest vaid algosakestest – mitsellist, mis sisaldab suurt molekulide hulka.
Kuuma vee toimel moodustub tärklisest tugevalt paisunud amülopektiinist amülaasilahus. Rahvasuus tuntakse seda tugevalt kleepuvat massi kliistri nime all. Samasugune kliister moodustub ka soole-seedetraktis. Mida peenemaks on jahvatatud meie leiva- ja saiajahu ja kõik muu, millest toitu valmistatakse, seda paremini see kliister kleebib. See kliister kleebib esmalt kinni 12-sõrmisoole ja hiljem ka peensoole. Algul blokeeritakse soole töö osaliselt, hiljem võib blokeerimine muutuda peaaegu täielikuks.
Vot kus hoopis peitub vitamiinide ning mikroelementide halva omastatavuse põhjus. Muutes joodi praktiliselt omastumatuks, põhjustab see organismis väga paljusid terviseprobleeme (kuni onkoloogilisteni välja), kuid kõige spetsiifilisemaks neist on hüpotüreoos ehk kilpnäärme alatalitus. Ikka seesama sidekoe šlakistumine ning kilpnäärme enda sidekoestumine.
Jämesooles kogu see tärklisemass veetustub ja kleepub soole seina külge ning lõpuks hakkab see mass moodustama kive. Need mitmeaastased ladestused lülitavad otseses tähenduses välja need soolestiku need piirkonnad, mis vastutavad toitainete imendumise eest (eelkõige vereringe). Imendumine on blokeeritud, organi töö häirub, seejärel hakkab toimuma atrofeerumine kuni tekib haigus.
Jämesoole mikrofloora muutub, paigast läheb happe-aluse tasakaal ja ta ei suuda enam sünteesida asendumatuid aminohappeid. Seni on arvatud, et asendamatuid aminohappeid saab ainult loomsest toidust ja seetõttu tuleb ellu jäämiseks süüa liha. Selle meditsiinilise müüdi lükkavad edukalt umber paljud mittetsiviliseeritud hõimud. Jämesool suudab aminohappeid ise toota ja teebki seda juhul, kui me ei tsementeeri teda tärklisega kinni. Me sööme tärklist sadu kordi rohkem, kui organism suudab omastada ning ümber töödelda ja see on katastroof. 80% inimese vereringest on kapillaarvereringe. Kui sellesse süsteemi satub tärklis, blokeerib see toitainete omastamise rakkude tasandil ehk tärklis ummistab kõige peenemad kapillaarveresooned. Häirub praktiliselt kõikide organite töö ja sidekude muutub pehmeks, mille tagajärjel kaotab ta võime anda edasi ja võtta vastu raku informatsiooni. „Parimal“ juhul on see informatsioon moonutatud ja võib desorienteerida tervete organite ja organsüsteemide tööd.
Lisaks toimub leiva-saiatoodete küpsetamisel  ja kartulitoitude küpsetamisel (praetud kartul, kartulipirukad, kartulikrõpsud, tsepeliinid, kartulivorstid jne) rasvade ühinemine polüsahhariididega.

Nüüd tähelepanu!
Seedeprotsessi käigus lahustuvad polüsahhariidid maos, rasvad aga 12-sõrmiksooles! Mao seedemahlad pole suutelised rasvadega seotud polüsahhariide lõhustama!

Sattudes sellistena soolestikku moodustavad nad mürgiseid ühendeid, mis paljudel juhtudel võivad katastroofiliselt mõjutada seedesüsteemi tööd ja tervist tervikuna.

http://econet.ru/articles/88708-vnimanie-uznayte-kak-svyazany-onkologiya-i-krahmal

Tõlge: Mati Rebane
 

Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda*
 

Salvesta kommentaar

Tagasi