«
»

 Uudised (40)Uudiste arhiiv
 01/09/18 Letsitiin 
 24/08/18 VETOMGIN 
 24/08/18 SI+ Balance Drink 
 19/08/17 Absolute Energy (2)
 19/08/17 Hüdroplasma 
 19/08/17 Polümedel 
 16/06/16 Vähk on seen! (3)
 25/02/16 Rita seadus (1)
 17/02/16 Kudede taastamine 
 17/02/16 Antioksüdandid 
Liitu uudiskirjaga
Teie nimi:
E-mail:

Uudised

Tagasi
09/09/2018 22:27  Atlaslüli taastusprogramm
Kõveraks kasvanud puud kohe sirgeks ei vääna – ta murdub.  Painutada saab teda aga küll!
Kõige esimene asi – kallid sõbrad, palun ärge hakake oma teadmatusega lahmima enne, kui te pole atlase taastusprotsessi olemusega veidigi tutvust teinud - mitte midagi selle seansi käigus ei käänata, väänata ega murta – kroonilises spasmis olevad atlast hoidvad lihased lõõgastatakse tugeva, aparaadi poolt tekitatava vibratsiooni kaasabil. Kasutatav tehnoloogia, seadmed ja väljaõpe pärineb Šveitsist. Väljaõppele pääsevad ainult arsti diplomit omavad inimesed ja seda põhjusega – inimkeha anatoomia ja füsioloogia tundmine on protsessi juures ülimalt oluline. Omades tänaseid teadmisi ei luba ma enam kunagi ühelgi massööril või manuaalterapeudil oma selga naksutada või veelgi enam -kaelaga mistahes manipulatsioone ette võtta! Täna tean ma seda ka, et ühegi massööri näpud atlast hoidvate lihasteni ei ulatu – kolju segab ja lisaks veel 3 kihti pinges- ja sageli tulivalusaid lihaseid. Need pinges lihased on ka üks põhjus, miks protsess on valulik – aparaadi tekitatav vibratsioon tuleb atlast hoidvate lihasteni viia ja selleks tuleb aparaadi vibrootsik atlast kaitsvatest pinges lihastest „läbi suruda“.
Miks aga atlast hoidvad lihased krampi lähevad ja -jäävad? See on keha kaitsereaktsioon. Sünnituse ajal mõjub loote peale väga tugev surve ja lisaks kõigele pead pööratakse. Kes tahab teada selle surve tugevust, võtke oma auto ja sõitke linnakiirusest veidi suurema hooga vastu betoonseina. Just sellise jõuga surub emakas loodet välja.  Selleks, et loote elu kaitsta, tõmbuvad tema kaelalihased krampi. See on organismi loomulik kaitsereaktsioon – kui vaadata mõnelt pildilt peaaju verega varustavate arterite kulgemist kaelas siis saab isegi mittemeditsiiniliste teadmistega inimene aru, miks – selleks, et atlas neid sünnituse ajal läbi ei lõikaks.
Pärast sünnitust jäävad need lihased krampi. Kunagi, tollel vanal ja ammusel hallil ajal, võtsid sünnitust vastu külanõiad-teadjanaised. Nad oskasid ja teadsid asju. Nad teadsid ka seda asja, et atlas peab paigas olema ja nii nad üheainsa näpuliigutuse abil, selle atlaslüli vastsündinul paika panid. Kui seda teha vastsündinu esimese 7 elupäeva jooksul siis areneb laps terveks ja tugevaks, tema skeletis puuduvad pinged ja tema energeetika töötab nii nagu ette nähtud (lihaspinged tekitavad kehas energiablokke ja kael on koht, kust keha kõik energiakanalid läbi kulgevad).
Atlase-axise ühendus peab inimkehas töötama nagu iga teinegi inimkeha liigesühendus. Atlase-axise ülesanne on pea pööramine küljelt-küljele ja kuklasse-rinnale. Igasugune ringitamine ei ole selle liigese ülesanne – selle keelab spetsialist koheselt ära.
Kui atlas jääb sünnituse või mõne hilisema trauma tõttu viltuseks, jääb viltuseks ka inimese pea. Oh kui palju me oleme vaadanud oma kalleid lapsukesi ja õhanud, et kui armsasti ta oma peakest viltu hoiab…. Ja me ei tea seda, et kohe kindlasti ei tohiks ta oma peakest viltu hoida. Me ei saagi seda teada, sest sellest ei räägita ja seda ei õpetata. Kraniosakraalpiirkond inimkehas oleks justnagu „Area 51“ – ametlikud allikad vaikivad nagu valgevene partisanid ülekuulamisel ning vaid ainult igasugused põrandaalused veeretavad kõiksuguseid vandenõuteooriaid nagu piljardikuule.
Viltusest peast kogu tragöödia alguse saabki. Viltust atlast hoidvad pinges lihased ei lase pead normaalselt pöörata. Pea pööramist hakkab kompenseerima kaelalülid ja seejärel selgroog ning lõpuks tõmmatakse viltuseks ja pöördesse ka vaagen. Pea pööramine ei ole kindlasti selgroo ülesandeks ja nii jõuabki see pea pööramise lihaspinge vaagnani välja. Kindlasti on paljudele nende ridade lugejatele arsti või massööri juures öeldud, et puusad on viltu, selgroog kõver ja õlad pole ühel kõrgusel ning üks jalg on teisest lühem? Minule on ja loomulikult polnud seda meeldiv kuulda, eriti veel kui sellega kaasnesid igasugused kõrvalvihjed elustiilile jne. (Tänaseni imestan, kuidas minu valesti elatud elu tõttu 2,5 cm lühemaks tõmbunud jalg nagu võluväel paari kuuga oma normaalse pikkuse taastas – see pole ju võimalik!?)
Kui pea on oma õigest asendist keha keskteljel ära nihkub, hakkab vaagen seda nihet kompenseerima – ilma sellise kompensatoorse mehhanismita kukub inimene maha. Sinna kuhupoole pea on kaldu, sinnapoole on nihkes ka vaagen. Kui vaagen on viltu siis on ka „üks jalg lühem“ ja siinkohal vaatavad mulle kapinurgalt vastu üpriski hinnalised ortopeedilised tallad, mis mu jalad oleks pidanud ühepikkusteks sätitama. Probleem aga ei ole selles, et sääre- või reieluu pikkusega mingi jama on. Need kondid on kõik samas kaliibris – puusad aga polnud ühel kõrgusel. Seda lühikest jalga on püütud teisega sama pikaks venitada. Andke mulle andeks kõik massöörid, kes end minu sõnadest puudutatuna tunnevad! Ka mina olen erinevaid massaažitehnikaid õppinud ja püüdnud kliendi jalgu ühepikkusteks sikutada… Täna ma seda enam kindlasti ei tee, sest see on maha visatud vaev.
Pinges lihaste tõttu hakkab kael sirgenema ja tema loomulik kõverus kaob. Seda kompenseerib või ka kopeerib vöökoht. Ka sealsed lülid kaotavad pinge tõttu oma loomuliku asendi ning kõveruse asemele tekib sirge. Lõpuks on selgroog sirge nagu harjavars ning selliselt seljavarrelt mingeid amortisaatorina toimivat liikumist on juba väga palju tahetud. Lülid, millede loomulikud nurgad on valed,  suruvad suure jõuga diskidele. Piisab mistahes päästikmehhanismist (libastumine, komistamine, valesti voodist tõusmine, sporditrauma jne) ning disk annab järele. Enamikel juhtudel lülide L4 ja L5 vahele see issanda välk inimest tabab. Nii tekib selgroodiski prolaps ehk song. Suur vedamine on kui see song seljaajusse ei tungi. Leidsin ühe video, mis aitab ehk asjust paremini aru saada: https://www.youtube.com/watch?time_continue=210&v=AWR1M90NG5s
Skolioos. Väga sagedane diagnoos. Sageli kaasneb sellega veel selgroolülide roteerumine  teineteise suhtes. Allpool lühike kokkuvõte pisut mahukamast teadusartiklist.  
Resümee artiklist „Atlase rotatsioonilise subluksatsiooni roll müofastsiaalse valusündroomi ja skoliootilise selgroodeformatsiooni formeerumises.“ (http://www.mif-ua.com/archive/article/9295)
Eesmärgiga taasluua morfofunktsionaalsete muutuste areng kaela tugiliikumisaparaadis, modelleeriti 60 laboriloomal atlaslüli rotatsiooniline nihestus. Müofastsiaalse valusündroomi ja selgroo skoliootilise deformatsiooni uurimiseks kasutati  selgroo kahes projektsioonis tehtavat röntgenograafiat, vere mikrotsirkulatsiooni uuringut, atlase piirkonna müofastsiaalsete kudede valgusoptilist uuringut.  Tehti kindlaks epaksiaalses muskulatuuris toimuvate muutuste staadiumlikkus.
Esimene staadium – funktsionaalset muutuste staadium (kuni 30 ööpäeva) ja sisaldab endas kaht faasi  — adaptsioon ja kompensatoorsed-sobituslikud muutused.
Teine staadium — orgaaniliste muutuste staadium (30 kuni 365 ööpäeva), mis sisaldab endas 2 faasi – düstroofiline (30–60 ööpäeva) ja degeneratiivne (rohkem kui 60 ööpäeva).
Eksperimendi käigus oli jälgitavad müofastsiaalsetes struktuurides ja atlase-axise liigeses toimuvad düstroofiliste muutuste süvenemine, skoliootiliste deformatsioonide süvenemine ja selgroolülide vaheliste diskide düstroofia kõikides tema osades. 90 päeva möödudes lisandusid nendele protsessidele düstroofilised muutused perifeerses- ja kesknärvisüsteemis.  Toimus tüüpiline selgroo soliootiline deformeerumine, mille eesmärk on atlase rotatsioonilisest nihkest tingitud patoloogilise torsiooni peatamine.
 
Niisiis on olemas ka teaduslik tõestus, et atlas on selgrooga seotud ning on tema osa ja kui temaga pole kõik korras siis pole ka selgrooga ning kõige sinna juurde kuuluvaga kõik korras.
Me peame lapse viltust pead ja vahvat pardikõnnakut armsaks ja loomulikuks. Tegelikult ei ole see loomulik ja vanematele (sõltumata sellest kuidas ta keha hoiab ja kõnnib) on laps alati armas. Anastasia omab lastearsti diplomit. Ta ise ütleb, et tema ülesanne pole kellelegi meelepärane olla ja pugeda, vaid probleem korda teha. Ta ütleb nii nagu on ja see võib vahest valus olla. Loomulikult on kui sulle on kogu aeg räägitud, et lapsega on kõik hästi.
Seansil käis üks 1,5 aastane tüdrukuke. Anastasia küsis vanematelt, kas te temaga neuroloogi juures olete käinud? Ortopeedi juures? Vanemate silmist paistis üks ainus suur küsimärk, sest pereõde ütles, et lapsega on kõik suurepärane. Ei olnud. Kui meie tähelepanu juhiti elavalt ringi sehkendava tüdrukukese liikumisele, oli kõik selge – tõepoolest, viltu hoidev kuldjuukseline peakene võib ju fotolt imearmas välja paista ja see, et laps kikkivarvul kõndis, sellest ei saanud me keegi aru.
Lapsele tehti seanss ja kuu aega hiljem oli see täiesti teistsugune laps – sama elav ja aktiivne, laiuti kasvamise asemel hakkas lisanduma pikkust ning kõnnak nagu baleriinil.
Loomulikult oli see valus ja ebamugav, kuid ma usun, et see 10 minutit kisa ja pisaraid on kübeke selle valu kõrval, mis tulevikus olemata jääb.
Täna ootab see tüdrukuke omale mängukaaslast ja tema vanemad loodavad, et Anastasia just sellel õigel ajal taas Eestis on.
Anastasia ütles, et tegelikult peaks igas sünnitushaiglas töötama osteopaat, kes atlase teemat tunneb ja teab. Äkki keegi Eestis võtab asja vedada…. Ma võin siin targutada küll aga mida ma sünnist ja sünnitusest ka tean.
 
Mulle meeldib see kuidas Anastasia noortel naistel sünnitamist „ära keelab“. Asi on selles, et kui ema vaagen on viltu siis ema sünnitab oma täpse koopia. Sünnitus on lootele väga traumeeriv protsess. Kui ema vaagen on korras siis on sünnitarauma tekkimise tõenäosus 90%. Kui ema vaagen pole õiges asendis siis on kindel, et laps sünnib atlase traumaatilise nihestusega.  Need naised võivad sünnitada küll aga enne peavad nad aasta otsa võimlema, et keha võimalikult hästi taastuks ja siis, palun!
 
Labajalgade puhul on paljud hädas bunionide ehk suure varba nukkidega. Siia juurde lisan vaid nii palju, et pärast atlase korrektsiooni kadusid need ühel naisel praktiliselt kuu ajaga. Loomulikult ei ole atlase korrigeerimine selle asja imeravim aga kui tulla tagasi „üks jalg pikem kui teine“ juurde siis see tähendab seda, et ühe jala koormus on suurem. Üks jala labadest ongi „päntajalg“ sest ebaühtlase koormuse tõttu deformeeruvad ka jala labas asuvad arvukad liigesed.
Kui atlase-axise ühendus pingest vabastada, hakkab see liiges taas täitma seda funktsiooni, mis looduse poolt ette nähtud ehk siis pea liigutamine. Ülekoormuse alt hakkab vabanema kogu selgroog. Imede ime – jalad muutuvad ühepikkusteks. Neid imesid on veel. Õigemini need pole tegelikult imed. Keha lihtsalt taastab oma loomuliku oleku. Päris ise ta seda teha ei  saa ja inimene ise peab talle appi tulema. Midagi keerulist tegema ei pea – lihtsad võimlemisharjutused ja pikutamine käterätist keeratud rullidel. Jooga harjutusi võib teha, sportida võib ja laiselda võib, naised võivad kõrgeid kontsi kanda, tööl võib käia, õppida võib, lennukiga lennata, autot juhtida… kõike võib.  Elamine pole keelatud. Tuleb lihtsalt jälgida, et kaela ja pead kasutataks sihtotstarbeliselt. Mõtlemiseks näiteks.  See kuulub omavastutuse alla. See  tähendab aga ka seda, et iseenesest ei toimu seljas midagi ja see kas inimene spetsialisti antud soovitusi täidab või mitte -  seega on ka siin nagu kaskokindlustusegi juures omavastutus.
Kindlasti tasuks arvestada sellise faktoriga nagu insult ja seda nii neil, kellel see on olnud ja neil, keda riskigrupiks nimetada saab. Mehed näiteks on üks riskigrupp. Atlasega on vahetus kokkupuutes nii selgrooarter kui ka unearter. Nihkes atlase korral on vere liikumine ajju ja tagasi takistatud ning süda peab tõstma vere rõhku selleks, et aju hapniku- ning toitainetega varustatus oleks tagatud. See tähendab suuremat survet aju veresoontes ja meestel on veresooned juba looduse poolt üks veidi õrnem koht. Atlase korrektsiooni järgselt on insuldihaigete üldine olukord paranenud. Täielikku taastumist pole teada aga juba üldise elukvaliteedi paranemine on suur võit. Juhtudel, kus insult on inimest tabanud pärast atlaslüli korrektsiooni on taastumine märksa kiirem ning tagajärjed leebemad. Toimib ju aju vereringe selliselt nagu selle looja on seda ette näinud.
Vale hambumus ja breketid. Taas ei saa me atlasest ümbert ega üle. Nihkes atlas surub lõualuule ja ongi hammastega jama majas. Peterburis tehakse hambaarstidega koostööd – atlas paika ja alles aasta möödudes hakkame breketitele mõtlema.
 
 Tänasel päeval soovitan ma kõikidele järgmist: enne kui hakkate oma tervist taastama või muud hädaabi otsima - tehke kõige pealt atlas korda. Laske kehal pool aastat taastuda ja paljud teist avastavad, et polegi nagu enam eriti millegi üle kurta.
Massööride ringkonnas on kuulda inimeste hirmutamist. Et see olla hirmus ohtlik ja kõik muu sinna juurde. Ma jätan igale õiguse arvata asjast seda, mida tema hetkeolukord ja -teadmised võimaldavad. Ma saan aru – kapitalism, raha, konkurents, kliendi kaotus…. Täna jääksin ma igal juhul selle massööri püsikliendiks, kes mulle atlase korrektsiooni soovitab – see on tõeline ravitseja, kes soovib, et kehaga kõik korras ja hästi on.
Isiklik kogemus kui võrrelda massaažis käiku enne ja pärast atlase korrektsiooni… see on öö ja päev. Ma naudin lõõgastavat massaaži, mu kehas pole alles ainsatki punkti, mille puudutamine mind valust võpatama pani, ma tunnen, kuidas massööri töö minu keha tegelikult mõjutab. Massaaž täna teebki seda, mida ta tegema peab ja ulatub sinna kuhu ta ulatuma peab.
Enne atlase korrektsiooni unistasin ma pidevalt, et keegi seisaks 24/7 mu selja taga ja kaelasooni masseeriks. Täna ma enam sellist soovi endas ei tunne. Küll aga tunnen ma endas soovi käia massööri juures just seepärast, et keha võimalikult ruttu järjele aidata.
Siin kirjapandu põhineb minu isiklikul kogemusel. Igal, kes protseduuri läbinud on see kogemus kindlasti erinev ja tulemused isiklikud.
Tegemist ei ole staatilise protsessiga – tehti ära ja kõik. Peale protsessi töö alles algab. Paarkümmend aastat kestnud tervisehädasid pole täna veel võimalik sõrmenipsuga kõrvaldada. Teoorias on see loomulikult võimalik aga meil enamusel pole seda vaimuväge, et sellega hakkama saada. Seega lihtsad igapäevased võimlemis- ja venitusharjutused peaksid meid saatma seni, kuni on veel jaksu neid teha.

Lisa kommentaar:
Autor: 
Kommentaar:
Spämmirobotite tõke - trükkige kood mida näete pildil:
  Uuenda*
 

Salvesta kommentaar

Tagasi