Professor, bioloogiateaduste doktor, tehnikateaduste kandidaat, programmi „120+“ autor Sergei Jevgenievitsh Postnov.
Viirused ja kuidas neile mõjub Piirivesi.
SG (Sergei Grankovski): Rõõm teiega kohtuda. Tean, et olete sepetsialist, kes valdab väga laia valdkonda ja mul on väga huvitav teiega vestelda, kuid eksisteerib programm nimega „120+“. Väga huvitav oleks kuulda, mida see programm endast kujutab ja kellele ta on orienteeritud?
SP (Sergei Postnov): Tänan kutse eest ja ka minul on rõõm teie saates osaleda. Jah on selline programm tõepoolest olemas ja tegu on gerontolooglise programmiga. On aga teatud nüansid. Einsteinile omistatakse ütlus, et kui kõik läksid husaaride kooli siis tema läks füüsikat õppima. Ka selles programmis on palju mittetraditsioonilist lähenemist. Võib isegi öelda, et selles on teed, mis erinevad teaduslikust tavalähenemisest väga tugevalt või isegi printsipiaalselt.
„120+“ on gerontoloogiline programm, mis aga on gerontoloogia? See on teadus, mis õpib tundma vananemise protsesse ning töötab välja meetodeid, et sellele vastu seista. Tema kõrval seisab selline teadus nagu geriaatria ja see uurib elatanud- ja vanade inimeste haiguseid.
Tekib küsimus, mille võib endale esitada iga inimene: kas inimene üldse tahab kaua elada tingimustel, kus ta kliinikust või haiglast välja ei roni ja on oma perekonnale raskendavaks asjaoluks? Olen kindel, et suurem osa inimestest vastab eitavalt. Seetõttu läksime me hoopis teist teed pidi: mis saab siis, kui me ei hakka klassifitseerima vananemise tundemärke, vaid hakkame klassifitseerima nooruse tundemärke, mis igas elavas organismis olemas on ja kogu töö suunata sellele, et neid nooruse tundemärke maksimaalselt pikendada?
On olemas suurepärane film „Otsige naist“, kus Sofiko Tšiaureli ütles: „34. ja 35. eluaasta vahel elas ta 10 suurepärast aastat“. Meil õnnestus see realiseerida.
Kõik gerontoloogiavaldkonna uuringud tehakse reeglina hiirtega. Miks? Sellepärast, et hiir elab 2 aastat ja siin on võimalik eksperimendi tulemused ära oodata. Kui me aga võtame mõne pikaealisema looma siis ei pruugi me eksperimendi lõppu näha. Seetõttu on hiir teadusmaailmas kuldseks standardiks, sest väga-väga paljud bioloogilised protsessid kulgevad hiirtel täpselt samuti nagu inimestel ja üks tõenduspõhise meditsiini postulaatidest ütleb, et tuleb kindlasti läbi viia katsed laboriloomadega ja reeglina kasutatakse siin hiiri. Novosibirskis on laborihiirtele isegi ausammas püstitatud.
Foto: http://test.tayga.travel/sights/pamyatnik-laboratornoy-myshi
Kui rääkida lühidalt sellest, mida oleme saavutanud siis meil õnnestus hiirte eluiga pikendada 130%. On seda vähe või palju – otsustage ise – meie kasutuses olevad uuringu andmed ütlevad, et teistes laborites on see õnnestunud 30-35%. See on tõsine tulemus, need andmed on avaldatud ja leitavad ka välisajakirjanduses ning on igati üld-kättesaadavad.
Huvitav on aga järgnev: kontrollgrupi hiired – kes elas veidi alla 2 aasta, kes veidi rohkem kui 2 aastat… meie katses aga hiired kui nende vanus kanda üle inimesele, siis peaks 90 aastased inimesed veel olema võimelised järglasi saama. Reproduktiivfunktsioonid säilisid nii emas- kui isashiirtel.
Teiseks nooruslikkuse tunnusmärgiks ongi reproduktiivvõimekuse säilimine. Nii looma kui inimese kohta saab öelda, et ta on noor sel juhul kui kõik tema organid töötavad normaalselt.
Esimene tunnusmärk aga on pea aju noorus. Nooruse tunnusmärke ongi ainult kaks: pea aju noorus ja reproduktiivsüsteemi noorus. Peaaju nooruse kohta on olemas professor ja bioloogiateaduste doktor Viktor Abramovitsh Zujevi avastus, kes on ka meie kollektiivi liige ja üks programmi 120+ väljatöötajaid. 2005. aastal avastas ta vananemisvalgu, mis on vastutav peaajus olevate neuronite hukkumise eest. See tähendab suurt eksperimentide hulka ja ta tõestas, et meie vahend alandab väga tõsiselt neuronite hukkumise kiirust. Peatada seda protsessi pole võimalik, vähemasti käesoleval ajal mitte.
Me valisime tee, kus otsisime võimalust seda maksimaalselt pidurdada. Milleks? Selleks, et peaajus toimuv neuronite regeneratsioon oleks vähemasti sama kiire kui on nende hukkumine. Legend, et pea aju rakud ja seal olevad neuronid ei taastu – see on minevik – taastuvad ühed ja taastuvad ka teised. Käivitada tuleb mehhanism, et see taastumisprotsess oleks nende jaoks mugav.
Me saavutasime selle. kusjuures lisaks hiirtele me tõestasime eluea- ja reproduktiivvõimeksue pikenemise ka inimesel. Meil oli 16 vabatahtlikku, vanuses 70 ja rohkem. Nad kasutasid programmi 120+ ja olid poole aasta vältel jälgimise all ning selgus, et neuronite huku kiiruse kohalt läksid nad ajas tagasi 50 aastase inimese tasemele. Kui siin keegi nüüd püüab oma tutvusringkonnas ringi vaadata ning võrrelda 50 ja 70 aastaseid inimesi siis avastab, et vahe on väga suur.
SG: „Mida siis peaks sööma, neelama või peale määrima? On see salv või tablett?“.
SP: „Ka siin saime huvitava tulemuse. Oli vist Hippokratse see, kes ütles, et tema sooviks on, et toit muutuks ravimiks ja ravim muutuks toiduks? Meil õnnestus selle Hipokratese unistuse suunas natuke liikuda. Meie programmi kuuluvad ainult toiduained: asendamatud aminohapped, polüküllastumata rasvhapped – omega-3, mida leidub rasvases kalas, letsitiin ja kiudained. Edasi aga läheb juba džemtelmenide valik – kellele on tarvis mikroelemente – palun; kellele on tervis vitamiine – palun…
SG: „Kellele ei jagu piisavalt suitsuvorsti….“
SP: „Suitsuvorst, teate, suitsuvorst ei päästa kedagi ja meie programmi ta ei kuulu. Programmi struktuuri moodustajaks on aga aine tingliku nimetusega „piirivesi“. Enne kui ma sellest veidi põhjalikumalt räägin siis, miks just programmi nimetatakse „120+“.
Usaldusväärseid andmeid, milledesse saaks tõsiselt suhtuda, et kui palju inimesele eluaastaid ikkagi ette nähtud on, ei ole. Võibolla nad isegi elavad, nagu väidetakse, isegi 400 aastaseks, kui aga Makedoonia Aleksandri ajastu andmed ütlevad, et inimese keskmine eluiga oli siis 20 aastat, sest iga natukenegi tõsisem probleem põhjustas elust lahkumise, kuid ka seal elasid inimesed 50 aastat ja 60 ja 100 ning võibolla isegi rohkem.
Keskmine eluiga aga määrab liikide elu mugavuse teatud situatsioonis või keskkonnas. Maksimaalne aga ütleb seda, kui pikalt see liik üleüldse on võimeline eksisteerima. Teaduslikult kinnitatud andmed aga puuduvad. Ühed väidavad, et 150 aastat, teised, et 350…. neisse numbritesse saab suhtuda väga erinevalt. Ainus allikas, millesse me väga tõsiselt suhtume on Piibel, kus 6. peatükis öeldakse, et Jumal andis inimestele 120 aastat. Ta mitte ai andnud 120 aastat aga Ta karistas neid sellega, kui nad teda ei kuulanud ja ütles: nüüd elate te 120 aastat.
SG: „Meie aga olime veelgi püüdlikumad ja elame ainult 50“.
SP: „Meie, lootes Tema armulikkusele, panime „120+“. Programm on efektiivne, töötab 100% ja see on tõestatud. Miks ta aga on ligitõmbav nii inimestele kui ka teadlastele ja sealhulgas ka minule? Selle pärast, et see kõik on eksperimentide käigus tõestatud. Statistilised andmed on usaldusväärsed. Kui me avaldasime teadusajakirjas oma artikli, lisasime sinna 5 lehte statistilisi andmeid, sest retsensendid hakkavad kindlasti neid andmeid küsima. Hiired ju elasid siin katses nii kaua ja siin nii kaua ning vahe on 130%. Kolleegium otsustas, et avaldatakse kõik andmed.
SG: „Teema nõuab tõestust. Inimesed nõuavad, et kui on ime siis tõestage see ära“.
SP: „Esimest korda rääkisime me sellest oma ettekandes 2016. aastal. Me saatsime teadlastele üle maailma personaalsed kutsed ning kandsime ette esimestest tulemustest. Need olid need 130%. Siis mu kolleeg Viktor Abramovits ütles mulle, et me ei saanud lihtsalt häid resultaate – me saime skandaalselt head resultaadid ja me peame edasi mõtlema.
2016 käivitasime me järgmised 2 eksperimenti. Esimesed katsed viisime me läbi tervete hiirtega ja saime tulemuse 130%. Siin võtsime me aga katsesse nn. nõrgestatud hiired, kes ei ela kauem kui aasta. Siin saavutasime me eluea tõusu veidi rohkem kui 70%. Siin on selge tõestus ka sellele, et tervist tuleb hakata hoidma juba noores eas.
Me saime väga tõsise olukorra paranemise, kuid see oli väiksem kui tervetel hiirtel, kuigi suhtarvudes oli eluea pikenemine sama, mis tervetelgi hiirtel. Me läksime veel edasi ja võtsime haiged hiired, kelledel oli spetsiaalselt välja võetud üks geen. Need hiired elavad ainult pool aastat – nad on surma minejad – neil areneb juba loote staadiumis välja II tüübi diabeet, nad on moondunud…. Nendega toimuvad koledad asjad. Nende puhul me saavutasime keskmise eluea pikenemise 32%. Maksimaalselt aga saavutasime 92%.
Me saime usaldusväärsed andmed 3 eri grupilt – normaalsed, nõrgestatud ja surmagrupp. Peale seda me otsustasimegi andmed avaldada“.
SG: „Kas ma sain õigesti aru, et peamiseks selle programmi osaks on piirivesi?“
SP: „Jah. Mis asi see selline ja üleüldse on? Teate, kui ma praegu hakkan temast rääkima siis võib juhtuda, et teie järgnevaks fraasiks tuleb: kas see on lõik mõnest fantaasiafilmist? Ütlen kohe – siin pole mingit müstikat ega muud sarnast. Tegemist on puhtalt teadusliku küsimuse püstitamisega. Kõik, millega tegeleb füüsika on mõõteseadmetega registreeritav. Platseebot seal olla ei saa. Bioloogilised uurimismeetodid, mida kasutasime on maailmapraktikas üldtunnustatud. Meie arsenalis on meetodid, mille eest jagati kunagi Nobeli preemiaid.
Mis puudutab meditsiini siis siin on asi veelgi rangem – kasutasime ainult (Venemaa) Tervishoiuministeeriumis registreeritud metoodikaid ja seadmeid. Kõik uuringud viime läbi riigi erinevate teadussuundadega tegelevates tippinstituutides.
Mis see piirivesi ikkagi on? Enne veel üks väga väike preambula. Mistahes teadusvaldkonnas toimuv läbimurre annab tagasi mitte alati seal, kus see tehakse. See hakkab algul sageli tööle hoopis teistes valdkondades. Toon näite: optika – teda õpetatakse koolis. Milles probleem? On kumer lääts, on fookused – pliiatsi ja joonlaua abil saab kirjeldada, kuidas kiired fokusseeruvad, kuidas toimub kujutise projektsioon jne. Kõik on näitlik ja lihtsalt seletatav ning arusaadav.
Probleem aga oli hoopis tehnilisemat laadi – et seda kõike saaks teha, tuleb see lääts lihvida ideaalsesse vormi. Kui see ülesanne lahendada + veel füüsikute töö, kes optika põhimõtted algteguriteks lahutasid. Kui see pealtnäha lihtne etapp sai lahendatud siis tuli see kõik kasutusele nii meditsiinis, astronoomias, bioloogias ja füüsikas.
Kui ma puutusin kokku vedelike piirikihi ebatavalise käitumisega ja vee all liikuvate objektide käitumisega siis ma isegi ei osanud mõelda millestki elavast ja orgaanilisest. Mul oli tarvis, et rakett lendaks teda välja tulistanud allveelaevast võimalikult kaugele ning laeva ennast puruks ei laseks. Iseenesest ju väga lihtne ülesanne“.
SG: „Seda ülesannet ja programmi „120+“ lahutab ju lai ning sügav kuristik“.
SP: „Ma isegi ei mõelnud sellele. Mis see piirikiht on? See on fundamentaalne osa sellisest valdkonnast nagu gaaside- ja vedelike mehhaanika. See on vähe tuntud valdkond ja kasutatakse teda vaid aero- ja hüdrodünaamikas ning seal korraldab ta hirmsaid asju. Ta suurendab vastupanu, ta rikub ja segab masinate juhtimisorganite tööd, ta põhjustab lennuki kuumenemist – just piirikiht on see, mis suurtel kiirustel lennuki kere kuumenemist põhjustab. Temaga võideldakse. Õhus ja igas vedelikus on olemas piirikiht, mis kleepub eseme külge. Maha kraapida pole teda võimalik. Selline asi lihtsalt on olemas!
Vees on see kiht küllaltki paks. Umbes 1 mm ehk 1000 mikronit. Õhus aga on ta veelgi paksem – 3 mm. Sellega muideks ongi seotud tohutu kuumus kui kosmoselaeva laskumisaparaat Maa tihedatesse õhukihtidesse jõuab. Ilma piirikihita oleks ta külm. Kui meie kosmosesüstik „Buran“ laskus, oli tema temperatuur kusagil 1500 ja rohkemgi kraadi siis tema juure sõitis suur tsistern vedela lämmastikuga ning kosmosesõiduki kere peale tekitati lämmastiku abil külmalaine. Kusagil seal kaks ülitemperatuuri kohtusid ning hakkasid teineteist summutama. Kui see kuumus oleks jõudnud kabiinini siis oleks seal ära põlenud absoluutselt kõik.
Piirikihiga võideldakse väga tugevalt ja kõige huvitavam on see, et tal on struktuur, mis võimaldab teda hüdrodünaamika abil juhtida. Oma üllatuseks ma avastasin, et me ei koosne veest aga me koosneme vett sisaldavatest rakkudest ja need 2 on kaks täiesti erinevat füüsikalist mudelit. Need rakud ei koosne lihtsalt vedelikust ja neid ei ümbritse lihtsalt keha sees olev vesi. Neid ümbritseb piirikiht. Me koosneme vedelikust, mis meie keharakke ümbritseb.
Kuigi ta on H2O siis need kaks vedelikku on füüsiliste parameetrite poolest kardinaalselt erinevad. Tänapäeval pole veel mitte keegi suutnud luua isegi mitte poolt liitrit füsioloogilist lahust, mis füüsikaliste parameetrite poolest vastaksid sellele vedelikule, mis on inimkehas. Kui sinna lihtsalt oleks võimalik vett lehtriga sisse valada siis letaalne lõpp oleks garanteeritud. Keemilise koostise poolest on kõik hästi, kuid kahe vee füüsika on totaalselt erinev. Siin võiks veel rääkida väga palju ja huvitavat ja kuna me oleme alles teekonna alguses siis me kunagi tuleme kindlasti selle st asjast veel rääkima.
Kui mulle jõudis kohale, et me tegelikult koosneme meie rakke ümbritsevast piirikihi veest aga see oli kusagil 80ndatel aastatel siis tekkis idee aga, mis siis kui võtta inimese organism, milles on kõik halvasti ja vahetada hea vastu ning seda vähemalt füüsika vaatepunktist lähtudes.
Kuidas inimorganismis tekib üks või teine patoloogia? Elavas organismis muutuvad füüsikalised parameetrid. Need füüsikalised parameetrid väljuvad nn. normatiivsest „rohelisest koridorist“, kus nad peaksid olema ja igal elaval organismil on see normatiivne koridor personaalne. Kui füüsikaline parameeter on selle koridori piires siis on lubatud need reaktsioonid, mis peavad olema ning keelatud need, mida selles organismis mitte ei pea olema. Näiteks normaalsetes rakkudes ja onkoloogilistes rakkudes on vedeliku füüsikalised parameetrid absoluutselt erinevad. See ei ole meie töö, vaid on paljude teiste teadlaste poolt juba avaldatud tööd. See kõik on internetist leitav ning vaadatav.
Mis siis saab? Selleks, et säilitada võimet „elada edasi“, peab meie bioloogia edasi töötama ning meile elu tagama. Organism on selleks sunnitud käivitama moonutatud biokeemiliste reaktsioonide aparaadi. Käivituvad nn. kompensatoorsed reaktsioonid, mida normaalsetes oludes tarvis ei lähe. Näiteks: sportlane jookseb. Selle tõttu, et lihased teevad intensiivset tööd, muutuvad kehas füüsilised parameetrid, see toimub nende ainete tõttu, mis on rakkude elutegevuseks vajalikud ja mida keha ei suuda koheselt väljutada ning saabub hetk kui hapniku läbi toimuv oksüdatsioon muutub keelatuks ja organism läheb üle piimhappest sünteesitava energia tarbimisele. Sarnaselt käituvad ka vähirakud.
See pole normaalne, kuid see on inimkonna arengusse sisse pandud, et pole vahet, kas mammutikütt või sportlane, kui ta on jooksmise lõpetanud on tal tarvis taastuda, et rakud hakkaksid jälle hapnikku hingama“.
SG: „Tähendab, et organism võib sisse lülitada reservreaktsioonid, mis võivad talle endale
kahju teha?“.
SP: „Jah. Erinevalt inimesest, kes kahe halva asja vahel valides valib mõlemad – valib organism alati ühe“.
SG: „Vähem halva?“.
SP: „Ei. Ta valib selle halva, mis tagab talle sellel hetkel elu. Tema teadvuses on olemas informatsioon, et see hullumeelsus peab varem või hiljem lõppema ning ta saab taas minna talle normaalsesse seisundisse. Irina Vassiljevna Tsih sai tulemused, et terve rida kompensatoorseid reaktsioone, mille organism käivitab, et muuta füüsikalisi parameetreid võivad viia onkoloogiliste haiguste, diabeedi, insuldi infarkti ja teiste haiguste tekkimiseni.
Organism käivitab need protsessid ja loodab, et see on lühiajaline. Kui ta aga sellest välja ei tule siis on eelsoodumus haiguse arenguks loodud. Organism saab käivitada oma mehhanismid ainult bioloogia ja biokeemia ja biofüüsika tasandil. Ta ei suuda käivitada psüühika tasandi reaktsioone – selleks läheb juba tarvis eriettevalmistust ning treeningut ja need on tegelikult väga efektiivsed. Psühholoogiliselt saab füüsikalisi parameetreid teatud piirides juhtida kuid ka see on 50:50“.
SG: „Kas energeetikat saab juhtida, näiteks vibratsioonilist sagedust tõsta?“.
SP: „Ilma energeetikata ei juhtu üldse mitte midagi. Mis on energia? Energia on võimekus tööd teha. Igaks tegevuseks on organismis, et see käivituks ja toimiks, tarvis energiat. Pole vahet, kas tegu on keemiliste preparaatide poolt käivitatavate protsessidega, mõtte ja emotsiooniga käivitatavate protsessidega või on mõni väline mõjutus, mida on ka väga palju (füüsikaline, bioloogiline, psüühiline jne). Kui energiat pole siis ka midagi ei toimu.
Mis edasi? Edasi läheb asi huvitavaks. Kui meil juba on organismis olemas piirikiht siis on piirikihil olemas ka oma tasakaaluseisund. Sellest kirjutas juba Prandtl 1934. aastal. See tähendab, et piirikihi teooria on väga tõsine ja sügav teadus, milles toimivad väga ranged matemaatilised- ja füüsikalised aparaadid. Kõik vedelike parameetrid, ka vesi sealhulgas, on seotud piirikihi tasakaalustatusega.
Kuidas töötab füsioteraapia? Inimene tuli, istus maha ja aparaadiga muudeti 4-5 tema füüsikalist parameetrit. „Ukse“ taga on aga ootamas veel 25-30 parameetrit. Saame ühe huvitava tulemuse ja see tekib füüsika seaduste tagajärjel, millest juhindub ka piirikihi teooria. Iga vedeliku füüsikalised parameetrid on seotud tema piirikihi tasakaalustatusega ja mida esmakordselt 1934. aastal kirjeldas saksa insener Ludwig Prandtl.
See tähendab, et piirikihis ei saa ükski parameeter muutuda iseeneslikult ja iga muutus lükkab käima muutused teistes parameetrites või ka teised parameetrid ei lase sellel ühel parameetril muutuda. Siis mul tekkiski selle aja kohta väga hull mõte – aga, mis siis kui elavas organismis, seesmiste ja väliste ebasoodsate faktorite tagajärjel hakkavad muutuma füüsikalised parameetrid… see on nagu horisondi taga asuv radar. Kui patoloogia on juba füsioloogilisel tasandil siis asub see ka inimese ja radari jaoks nähtavas alas. Horisondi taga – seal veel midagi näha ei ole, kuid juba on loodud tingimused – on muutunud bioloogilised parameetrid, et patoloogilised protsessid hakkaksid arenema…. Mis saab siis kui need parameetrid viia rohelisse koridori tagasi ning kõik nad kontrollivad iseennast. Füüsika on teiste teaduste vundament. Elav või elutu mateeria, orgaaniline või mitteorgaaniline … kõik toetub füüsikale. Siis kui füüsikalised parameetrid on taastatud saavad ka bioloogilised parameetrid tulla rohelisse koridori tagasi. Kehal ongi olemas normaalne roheline instrument.
Füüsikalised protsessid sisenevad oma rohelisse koridori aga mis puudutab pead siis siin on asjad keerulised ja siin tuleb ka oma emotsioonid ja mõtted korda seada ja siin on jälle see 50:50“.
SG: „Teooria on huvitav aga kuidas see praktikas välja näeb?“.
SP: „Praktikas õnnestus see preparaat välja töötada ja me nimetasime ta Piiriveeks. Need füüsikud, kes piirikihiga tegelevad, hakkasid muidugi protestima – ei ole tarvis piirikihti bioloogilistele objektidele üle kanda. Me aga toimetame siin rahulikult – on vedeliku liikumine objekti suhtes või objekti liikumine vedeliku suhtes – siin me oleme nõus, et piirikiht on olemas. Kui liikumist pole siis ärge meilt selle kohta midagi nõudke.
Tarvis oli käivitada dünaamiline protsess. Piirivesi, kuigi H2O on tegelikult absoluutselt teine aine, mis käivitab organismis energialaine. See laine liigub elavas organismis kiirusega 6 m/s. Sinna kuhu see laine jõuab, formeerib ta seal oleva vedeliku parameetrid ümber ning tema tootmistehnoloogilised parameetrid on seatud selliselt, et ta viiks need rohelise koridori piiridesse tagasi. Kõik.
See vesi organismis, mille laine on läbistanud juba valvab, et kõik oleks rohelises koridoris. Tema dikteerib bioloogia jaoks tingimused. Kui happestunud sportlasel parameetrid muuta siis tema rakud hakkavad hetkega uuesti hapnikku hingama“.
SG: „Te räägite, kuidas see vesi mõjutab keha füüsikat, kuid energeetika, me vaatasime siin ka peentasanditel toimuvat, te rääkisite, et see on fantastika ja ma saan aru, et nii see ongi. See on lihtsalt hämmastav“.
SP: „Siin pean ma ütlema järgmist, et füüsikute seas on väga vähe materialiste, kuigi füüsikud ise usuvad AINULT mõõteriistade näite. Meid õpetati – milline iganes ka teooria ei oleks – kui sinu füüsikaline seade näitab statistiliselt usaldusväärset numbrit ja seda nii siin kui Saraatovis, Jerevanis ja New-Yorgis siis mõelge, kuidas seda kõike selle teooria alla sättida.
Selles plaanis ma mõtlesin isegi seda, kuidas toimub inimese ja Universumi vaheline suhtlus – me oleme ju osakesed Universumist. Rääkida siin sellest, kas Universum mõjutab meid või mitte, noh, see on vaidlus, millel puudub vaidlusalune objekt. Loomulikult Universum mõjutab. Universumil on absoluutselt ükskõik, mis me temast mõtleme. Võtame kasvõi reliktkiirguse. Räägitakse, et see tekkis siis kui toimus „Suur Pauk“ ja ta on stabiilselt 3 kelvinit ja ta on kõikjal. Veel üks asi, mis on paljude inimeste mõttemaailma paigast löönud ja millele on antud Nobeli preemia – meie materiaalsed objektid, mida kaugemal nad on Universumi plahvatuse keskpunktist, eemalduvad sellest keskpunktist kasvava kiirusega. Materiaalses plaanis on see seletamatu. Ei lange kokku astrofüüsika võrrandid aga nad pandi kokku langema. Kuidas seda tehti? Toodi sisse Tume Mateeria, mida pole näha ja mida pole seni ühegi mõõteriistaga registreeritud, kuid juba on olemas teooria, kuidas eksperiment läbi viia. See energia tungib kõikjale. Ta mõjutab meid. Me ju ei tunne kõndides, kuidas gravitatsioon meid mõjutab, kuid ta mõjutab. Liftis aga tunneme. Kosmonaudid tunnevad gravitatsiooni, kuid, mis asi see gravitatsioon tegelikult on, ei tea keegi. Füüsika, kui meditsiinis ja bioloogias iga asja puhul nõutakse seletust siis füüsikas on 22 maailma konstanti, mis peidavad endas antud ajahetke mitteteadmisi. Gravitatsioon – me ei tea, mis see tegelikult on aga ta on pidevalt olemas. Ilma selle teadmiseta aga arvutatakse välja mürskude ballistilised karakteristikud, millise kiirusega on tarvis rakett kosmosesse lasta, kuidas pöörleb Maa ümber Päikese, Päikesesüsteem ümber galaktika ja Galaktika oma keskpunkti ümber. Keegi ei tea ja mitte mingit probleemi pole. Kasutada saab? Saab! Kasutame!
Ma suhtun kõigesse väga avatult ja rahulikult, tähtis aga on hoopis muu. Iga energia omab sagedust. Mida kõrgem sagedus, seda rohkem energiat see sagedus sisaldab. On olemas aparaat, mis registreerib inimesest lähtuvaid sagedusi. Me oleme väga tugevad kiirgusallikad. See on umbes 100 W. See on kõik meie kiirgused summeeritult. Eksperimentaalselt on tõestatud, et kiirgusel peab olema ka võimsus. See sõltub pika- ja lühilainelisest kiirgusest. Ning reeglina on inimpatoloogiad paigutunud just pika laine osasse. See on seadmete poolt fikseeritud.
Oma üllatuseks me avastasime, et Piirivesi, mida limaskestadele pihustatakse, käivitab laine, mis on samuti mõõteseadmete poolt registreeritav ning ühel hetkel hakkab inimene kiirgama hoopis kõrgemaid sagedusi. Mis need kõrgemad sagedused on? Ilmselt on see hea nii organismile kui Universumile. Kui teie raadiosaatja saadab välja pika laine kiirguseid siis kui teha temast vastuvõtja siis ta ongi suuteline ainult pikka lainet vastu võtma.
Need sagedused, mis kusagilt tulevad ja ma räägin siin inimese puhul nähtamatust osast – ma jagan inimese nähtavateks ja mittenähtavateks osadeks. Mittemateriaalset pean ma inimese mittenähtavaks osaks ja need kiirgused, energiad ja mateeriad, millede olemasolu üle enam ei vaielda, jah, nad on olemas. Kaugemale praegu minna ei saa, sest füüsikutel puudub üldkasutatav terminoloogia. Seetõttu kui inimene hakkab kõrgeid sagedusi kiirgama ja see energia (sagedus) on rohelises koridoris siis võib oletada, et ta hakkab ka sarnaseid kõrgeid erinevatest allikatest tulevaid energiaid (sagedusi) vastu võtma… kasvõi meie Päike“.
SG: „On ju veel olemas paljut, mida inimene pole võimeline oma silmaga nägema, näiteks viirused… varem oli seagripp, linnugripp…. Minu seisukohalt on tegu tehislike aktsioonidega, mis on suunatud ärilistele huvidele ja nüüd äkki tekkis eikusagilt koronaviirus on maailm paanikas. Mida teie sellest arvate?“ Kas piirivesi on suuteline selliste asjadega võitlema?
SP (naerab): „Eeluea pikendamine, see on neuronite hukkumiskiiruse aeglustamine ja noorusaja pikendamine. Hiirtelt üle kantavad andmed võimaldavad arvata, et piirivee kaasabil on võimalik inimese eluiga pikendada 30-40 aasta võrra. See toimub noorus-faasi pikendamise kaudu. Viirustega on järgmine asi, esmalt räägin globaalsetest asjadest – me elame maailmas, kus millegagi väga arvestada ei saa, kuid lootma peab. Me teemegi seda ja peame seda tegema. Meie psühholoogia on niiviisi ehitatud.
Me tegime väga palju uuringuid ja pea kõikides bioloogia valdkondades ja meditsiinis. Viiruste uurimine oli aga meie üks esimesi uurimistöid üldse. Me uurisime, kas piirivesi on nende puhul organismile ohutu või mitte. Me saime vastused ja ma olin esimene, kes seda tarvitama hakkas. Kõik oli nagu normaalne, parameetrid olid kõik normaalsed, kuid tarvis oli otsust neilt instituutidelt, kelledele see otsustamise luba on antud.
Algul kontrollisime asja inimese rakukultuuridel – jah, on ohutu. Seejärel võtsime ette katse laboriloomadega – hiired, hamstrid, ahvid – ohutu. Kahjustavaid kõrvaltoimeid ei ilmnenud ja ka järeltoimeid mitte. Kui me Moskva epidemioloogia ja mikrobioloogia instituudis ja viroloogia instituudis tegime rakukultuuride katseid siis tekkis idee. Katse viisime läbi Viktor Zujevi laboratooriumis, tema aga on 70 aastase staažiga viroloog ning teda hakkas huvitama, mis toimub viirusega, kui viiruse piiriveel muudetakse tema füüsikalisi omadusi. See oli nende jaoks väga-väga huvitav.
Nad võtsid gripi- ja herpese viiruse. Ma räägiks gripist sest ta on sel foonil hoopis näitlikum. Gripiviirus on üks võimsamaid immuundepressante – ta tuleb ja lihtsalt nullib immuunsüsteemi. Toimemehhanisme on tal mitu ning, mida ta teeb rakuga? Rakus on tsütokiinide komplekt. Ma ei peatu sellel, sest see on väga tõsine ja süvateadmisi vajav teema. Seal on olemas alfa-interferoon, mille olemasolu aitab viirustega võidelda. Ta blokeerib neid. On gamma-interferoon ja tal on omad ülesanded. On kasvaja nekroosifaktor, mis võimaldab rakul käivitada apoptoosi – see on raku viimne kaitsebarjäär, mille ta käivitab siis kui on selge, et midagi rohkem teha pole võimalik, kuid tal on veel alles teadvus, mis võimaldab otsust vastu võtta ning kui rakul on piisavalt energiat siis käivitab ta apoptoosi. See on selleks, et temast ei saaks oht teistele rakkudele ning, et ta ei hakkaks paljunema. Veel on interferoonid, mis kasvajaga võidelda aitavad.
Interlikiinid- see on komplekt väikesi valke, mis on rakule eluliselt hädavajalikud. Ilma nendeta võib rakk korda saata mida iganes. Nad võtsid inimese lihaskoe rakud – me kõik teame seda lihasvalu, mis viirusega kaasneb. Rakus on 7 interlikiini – kui viirus sisestati rakku – hops ja mitte ühtki interlikiini ei jäänud alles. Viirus blokeeris kõik 7. Nad teadsid seda kõike ja see oli neile arusaadav, kuid nad tahtsid kontrollida viiruse võimekust. Minu jaoks aga oli tegu suure avastusega. 2006 aasta ja ma näen oma silmaga, kuidas viirus tegutseb – mul jooksid külmavärinad üle keha. Ta tuleb, tapab ära tsütokiinid ja rakk on viiruse täieliku juhtimise all ja sealt võib edasi tulla, mida iganes. Usun, et samuti töötavad ka onkoviirused. Näiteks SV40, mis käivitab normaalse raku ümbersünni vähirakuks.
Nii, kontrollkatse oli olemas, kõik 7 interlikiini olid kadunud. Järgmine – rakku sisestati viirus ja mõne aja möödudes lisati piirivett – vaadati – kõik 7 interlikiini olid omadel kohtadel.
Järgmine katse – võeti rakud. Lisati piirivett. Kõik 7 interlikiini olid olemas. See võttis nad niivõrd tõsisteks, sest kuni tänaseni pole olemas ühtki preparaati, mis seda teeks. Seejärel nad hakkasid uurima, mida piirivesi viirusega üleüldse teeb.
Võeti viirus millel on omadus esile kutsuda ägedat põletikulist protsessi. Viirust loetakse orgaaniliseks, kuid mitte elavaks objektiks. Selgus, et piirivesi vähendas 1000 x viiruse võimekust seda põletikku käivitada. See läks juba fantastika valdkonda. Viirustevastased preparaadid vähendavad seda vaid mõnedkümned korrad ja kahjuks tohutu hulga kahjulike kõrvaltoimetega.
Miks ei tohi viirustevastast preparaati kasutada profülaktilise vahendina? Rakk ei vaja neid oma elutegevuses ja ta ei lase neid endasse. Veri kannab nad kõikjale, kuid neid pole mitte kusagil vaja. Viirusega võitlemine veres või rakkudevahelises ruumis – palun, probleeme pole, kuid viirus istub ju raku sees ja paljuneb seal.
Piirivesi aga sõltumata manustamise ajast – 24 tundi enne viirust või 24 tundi peale viirust – vähendas tema aktiivsust 1000 x. See oli nende jaoks nii suur üllatus, et edasisi uuringuid tegid nad juba ilma minuta ja viroloogidel on olemas ülipeened mehhanismid, et seda kõike tundma õppida.
Laine, mille piirivesi organismis tekitab, muudab viiruseid ümbritseva piirivee omadusi. Viirusel inaktiveeruvad 2 retseptorit ning viirus ei suuda enam rakku tungida ega ennast DNA-sse-või geeniaparaati sisse seada nagu seda teeb herpes. Rakumembraan piirivee laine jaoks ei ole takistuseks, samas ei läbi ta aju- ja loote barjääre. Rakus oleva viiruse saab ta aga kätte. Arvestades, et ta säilitab raku tsütokiiniprofiili ja kui tuli hiirtel tehtud katsete baasil põhinev otsus, et piirivesi kaitseb raku- ja humoraalset immuunsust… Raku immuniteet on seesama tsütokiinide profiil ja humoraalse immuniteedi põhiosa on antikehad, mida organism viiruse sissetungil sünteesib. Need antikehad kleepuvad viiruse külge ja siis hakkavad fagotsüüdid neid nägema ning neelavad alla“.
SG: „Piirivesi ajab viiruse rakust välja?“.
SP: „Võib ka nii ütelda. Te tabasite asja tuuma“.
SG: „No siin on ju väga loogiline, et kui ravim ei suuda rakku tungida siis tuleb viirus rakust välja ajada ning teises kohas hävitada“.
SP: „Te puudutasite oma fraasiga väga sügavat teemat. Kui ma 2006. aastal Moskva Riiklikus Ülikoolis sellekohase ettekande tegin, tuli minu juurde eakas professor ja ütles: kas te teate, et teie Piirivesi käivitab apoptoosi? Kui viirus on raku juhtimise enda kätte võtnud – see tähendab, et rakk ei kuulu enam organismile ning ei suuda apoptoosi käivitada ja viirustevastane tablett ei suuda rakku tungida ning viirust hävitada.
Me saime aastaid hiljem sellele kinnituse, et rakk mille need viirused on forsseerinud – nad on väikesed ja neid on tohutus koguses – inimkeelt kasutades tähendab see, et rakk tuleb teadvusele tagasi, sest piirivesi toob ka energiat ning tal on jõudu, et apoptoos käivitada ning siin töötavad viirustevastased preparaadid juba suurepäraselt.
Kui see kõik oli selge, siis tekkis mul esimene idee, millele ma kunagi varem ei olnud mõelnud, ega mõelnud ma siis ka programmist „120+“, millega ma praegu ja ka edaspidi töötan. Ma hakkasin mõistma, miks ravimid ei tööta ja miks nende efektiivsus pidevalt langeb! Miks haigused noorenevad? Miks insult on naistel tõusnud esimesele kohale? Lõpuks ometi olme me millegi poolest Euroopale järele jõudnud!
Mul tekkis idee, et tuleb leida ravimitele, toidulisanditele, rahvameditsiinivahenditele ja ka kõige lihtsamale toidule optimaalsed doosid, mis võimaldaksid neil maksimaalse efektiivsusega töötada. Me saavutasime selle ja ka avaldasime. Me ei peatunud sellel ja liikusime edasi.
Ütlen teile viiruste kohta veel järgmist. Kui me need tulemused saavutasime gripi viirusega ning I- ja II-tüübi herpeseviirusega ja herpesed on väga salakavalad viirused – miks räägitakse, et herpest pole võimalik ravida? Kui ta tuleb siis see viiruse osake, mis ei ole elus, teostab ülipeene geneetilis-kirurgilise operatsiooni – ta ühendab DNA ahela lahti, seadistab ennast sinna ahelasse kui üks tema osa ning sulgeb uuesti ahela. Ta ei võta raku juhtimist enda kätte – ta teeb endast rakus oleva DNA osa ning muudab seeläbi raku geneetilist programmi. USA ja Saksamaa uuringud näitavad, et herpes on Alsheimeri tõve üks päästikmehhanisme, sest herpese viirus elab peamiselt peaajus ja närvikiudude rakkudes. Rakk aga oma paljunemistsükli käigus aina duubeldab seda viirust.
Täna teab ainult tema (herpes), mis põhjusel ta DNA lahti ühendab ning kui ta ennast sinna ahelasse sisse ehitanud on siis ennast selle ahela sulgemisega varjab ning selle järel kusagile edasi liigub. See on põhjus, miks temaga pole praktiliselt võimalik võidelda. Nii seda viirust meil ei ole kuni ta end ühel heal hetkel taas kusagil keha peal ilmutab.
Täna võib väita, et inimkond on herpesviirusega 100% nakatunud ning põhiliselt on tegu I ja II tüübi herpesega ja on olemas veel ka viirused-oportunistid nagu Epstein-Barr, tsütomegaloviirus jne. Neid ei ole inimesel niikaua mingil viisil näha kuni ühel hetkel immuunsus nõrgeneb ning siis hakkavad nad ennast ilmutama. Gripi viiruse foonil hakkavad nad kõik väga ebakombekalt ennast ülal pidama.
Inimene, kes hakkab piirivett kasutama, tal võib kehale tekkida väga suurel hulgal lööbeid. See võib kesta kuu, pool aastat või rohkem ja inimesed olid seetõttu algul paanikas. Inimese puhul loetakse, et kui huule peale haavand tekkis siis on ta A-tüüpi herpesesse haigestunud – nii lihtsalt me temasse siis suhtumegi. Tegelikult tuleb rõõmustada, et selle asja välja lõi. See on hea – immuunsüsteem käivitus. Organism pole teda võimeline oma väljutussüsteemide kaudu eemaldama ja ta eemaldab selle läbi naha.
Inimene kaebab, et tal pole kunagi herpest olnud ja kui nüüd hakkas piirivett võtma siis äkki tekkis. Kui seda pole varem olnud siis tähendab, et immuunsüsteem ei kõlba tal mitte kusagile ja tal tuleb oma immuunsüsteemiga tegeleda. Inimene peab mõistma, et piirivesi käivitab situatsiooni, kus tema immuunsüsteem hakkab nende viirustega tööle. Täna räägivad juba paljud väga tõsised teadlased, et viirustega saab organismis hakkama ainult immuunsüsteem. Kõikide preparaatide toime on ajutine ja see on lihtsalt adaptsiooniline treeningprotsess.
Miks viirus muteerub? See on väga lihtne – kuigi ta pole elus, tahab ka tema elada, kuigi mul endal on selle „elutu“ väite suhtes väga tõsine kahtlus… Ükskõik, las viroloogid ütlevad mida tahavad, viirus tahab elada ja kui nüüd tuleb üks farmakoloogiline preparaat ja viib osa sellest viirusest rivist välja siis ammu teada tõde on see, et 20% viirustest, seentest ja bakteritest elab farmakoloogilise rünnaku üle ning nad hakkavad seejärel andma järglaskonda, kes samuti on preparaadi suhtes immuunsed. Seetõttu gripiviirus pidevalt muteerubki.
Oli selline – sai teistsuguseks – oli teistsugune – muutis oma omadusi veelgi. Mis saab aga edasi? Kui gripiviirus siseneb rakku siis tema kui kõige võimsam immuun-antidepressant, lülitab raku immuunsüsteemi välja ning võtab kontrolli enda kätte. Rakus aga on teisedki viirused. Inimene, kui ta on mingit viirust põdenud, jääb selle viiruse kandjaks. Seda on viroloogid väga selgelt tõestanud. Kui inimene näiteks on põdenud leetreid, see on spetsiifiline viirus, mille antikehad säilivad terveks eluks. Seda on tõestatud mitmete uuringutega, et inimene jääb selle viiruse kandjaks, kuid see on temas rahulikus vormis ega häiri teda. Ägedad põletikud puuduvad ja toimub rahulik protsess, mida immuunsüsteem kontrollib.
Viktor Zujev püstitas aga küsimuse: kuhu hooajavälisel perioodil inimesel olev gripiviirus läheb? Seda küsimust on esitanud kõik teadlased alates hetkest kui see viirus avastati. Ta avastati aga 1933. aastal. Venemaal toimus tema uuesti avastamine 1935. aastal. Alles 70. aastatel tegi viroloogiainstituudi teadlaste kollektiiv kindlaks, et gripiviirus – millise tüvega meil ka tegemist ei oleks – asub inimese sees. Zujev ütleb, et viiruse vastu on end võimatu kaitsta. Ta lihtsalt tuleb. Tähtis on aga see, et viirus ei käivitaks ägedat põletikulist protsessi.
Toimub hämmastavalt huvitav asi – meie organism vajab seda viirust ja siin pole tegu mitte ainult gripiviirusega. Jätame siit välja viirused, mis on surmavad. Viirused on vajalikud, et treenida immuunsüsteemi! Zujev rääkis, et kui see kõik avastati ja teduskollektiiv sai selle avastuse kohta patendi siis prantslased nimetasid selle džentelmenlikuks lepinguks – viirus ei käivita põletikulist protsessi ning immuunsüsteem ei tapa teda vastuteenena lõplikult ära.
See kõik aga toimub ainult siis kui protsess kulgeb normaalselt. Kui immuunsus on nõrk ja gripiviirus tungis rakku siis hakkavad aktiveeruma hoopis teised viirused. Immuunsüsteem ei jaksa enam neid kontrollida ja siin käivituvad juba hävituslikud protsessid. Sellega muideks seletub ka see, miks gripiperioodil inimesele määratakse antibiootikumid. Gripi viirusele antibiootikumid ei mõju, kuid nad ei lase teistel organismis olevatel bakteriaalsetel infektsioonidel- ja seentel pead tõsta.
Siin on jälle üks kolossaalselt huvitav moment. Kui see kõik oli selge siis hakati uurima teisi viiruseid. Uuriti hiirte müokardiidiviirust. Inimesele ei tee see viirus mitte midagi, kuid hiire jaoks on ta surmav. Piirivesi toimis siin täpselt nii nagu inimesel.
2008 – 2009 olnud pandeemiline seagripp. See näitas, et on tulnud tüvi, millesse tuleb suhtuda austuse ning täie tõsidusega. Ka mina mõtlesin varem, et gripp, mis see siis ikka on – põdesid nädala või kaks ja kõik oli jälle korras. Kuid selle viiruse tiiter oli väga kõrge (viiruse tiiter määratakse elektronmikroskoobi all ja loetakse kokku 1 cm3 õhus olevad viiruse osakesed). Tiiter näitab, kui mürgine on viirus ehk kui suur on tema võimekus käivitada ägedat infektsioonilist põletikulist protsessi. See määrab ära ka viirus inkubatsiooniaja pikkuse. Seagripil oli see ainult 2 tundi. Inimene ei jõua isegi töölt koju kui keegi talle näkku aevastas ja kui immuunsüsteem on nõrk siis ongi protsess käivitunud.
Gripi puhul tuleb iseenese- või naabrinaise tarkusel põhinev ravi unustada. Jah, Piirivesi hoiab teda tagasi, kuid koos temaga tuleks kasutada ravimeid, sest kui viirus on veres või rakkudevahelises ruumis, saavad nad ta kätte.
Seagripi puhul ei ole seniajani avaldatud usaldusväärseid andmeid, kui palju inimesi tegelikult hukkus. See polnud epideemia vaid pandeemia.
SG: „Kas koronaviirusega toimub sama asi?“.
SP: Jah, ma sellest hetkel räägingi. Inimene, kes seda viirust uuris jäi ka ise seagrippi aga spetsialistid, nad ju teavad sümptomeid väga täpselt. Hiljem ta helistas ja ütles, et sinu preparaat aitas mind hädast välja. Võtsin kindla doosi ja järgmisel päeval olin nagu uus. Tähendab, et piirivesi hoidis tema immuunsuse teatud tasemel. Hiljem nad kontrollisid puhast seagrippi ja tema California tüve ja pandeemilist ja palun, 1000 kordne ägeda põletikulise protsessi vähenemine.
SG: „Kuhu ma oma 5 liitrise kanistriga tulema pean?“.
SP: Kui me rääkisime gripi viirusest ja see pole lihtsalt huvitav vaid paljudel juhtudel ka eluliselt oluline teadmine. Inimesed peaksid seda kindlasti teadma. Mida teeb gripiviirus? On kolm protsessi: äge põletikuline protsess, latentne protsess ja krooniline protsess. Gripiviirus kui ta organismi satub siis tekib seal horisontaalne viiruse levik. Viroloogid aga teavad, et on olemas ka vertikaalne viiruse levik ja see on emalt lootele.
Zujev ütleb, et kui ema aevastab ja laps tunni aja pärast haigeks jääb siis on tegu horisontaalse levikuga. Vertikaalne on aga see, kui ema veres olev viirus läbib platsenta, mis pole viirusele mingiks takistuseks ja satub lootesse. Mis toimub staadiumis, kus pole tegu veel isegi mitte lootega aga on alles embrüo. Zujev uuris seda ning sai sellele hiljem kinnitused ka teistest instituutidest kõikjalt üle maailma. Talle saadeti laste, kellel toimusid patoloogilised protsessid, mis ei hakanud pihta kohe sündides, vereproovid ning ta avastas sealt gripi viiruse.
Gripp. Rase naine, tal on immuundepressioon. Miks naise immuuntase on langenud? Selleks, et naise organism ei peaks loodet võõrkehaks ja ei tõukaks teda naisest välja. Kui te nüüd kujutate ette, et tema organismi satub gripiviirus ning faktoreid, mis teda pidurdaks, ei ole. Isegi kui on siis sellele rõhub ülivõimas gripiviiruse enda immuundepressioon. Lootel pole aga mitte mingisugust immuunsust. Veri tõi viiruse embrüosse või lootesse, mitte mingeid takistavaid faktoreid tema teel ei esine.
Viktor Abramovitš sai hämmastavad tulemused – viirus ei käivita lootes ägedat protsessi, vaid latentse protsessi. See on loiult kulgev protsess, kuid kui see juba on käivitunud siis on seda väga raske pidurdada. Teda pole praktiliselt võimalik peatada. Zujev tegi kindlaks, et hiirtel, kes nakatati enne tiinust, nende järglased hakkavad teistest oma arengus maha jääma. Nende liikuvus on raskendatud ja see tähendab, et selja aju töötab valesti. Nende eluiga oli lühike – nad elasid vaid kolm kuud.
Kui ta sellest ühel konverentsil ettekande tegi, astus tema juurde naine, kes tegeleb samasuguste lastega, kelledel äkki, kusagil 1-3 aasta vanuses tekivad patoloogiad. Sündides aga oli laps absoluutselt terve. Kusjuures need patoloogiad on täiesti erinevad. Kasv võib seisma jääda, areng seiskub või tekib mahajäämus… seal on terve patoloogiate spekter. Zujev tegi oletuse, et selline lai patoloogiate spekter, mis on absoluutselt erinevad ja mida ei ole võimalik mitte kuidagi teineteisega seostada ja seda esineb nii meil kui piiri taga – selle peab esile kutsuma faktor, millel on kõige laiem leviala. Ta tegi oletuse, et tegu on gripiga.
Selgus, et kõik sõltub sellest, kui mitu viiruse osakest on naise organismis. Tinglikult, kas tema organismis on 5, 100 või 10 000 viiruse osakest ja kui palju nendest satub lootesse. Zujev ütleb ka seda, et sellest lootesse sattuvast viiruste hulgast sõltub ka see, kuidas organism arenema hakkab. Gripiiviirus sisenes rakku, mis peab hakkama arenema ja millel on oma arenguprogramm, üks rakk areneb närvisüsteemiks, teine südameks ja kolmas maksaks, kuid tsütokiinikomplekti sellel rakul ei ole.
Kui Zujev 3 kuuseid surnud hiiri lahkas siis selgus, et ei südametes ega ka üheski teises organis ei olnud põletikulist protsessi. Seal toimus kõige lihtlabasem degenereerumisprotsess. Kude lihtsalt lagunes. Kujutage nüüd ette kui hakkab lagunema kesknärvisüsteemi kude… või aju. Palun, ongi olemas psüühika mahajäämuse põhjus ja füüsilise poole mahajäämuse põhjus, kui see protsess toimub seljaajus olevates närvilõpmetes…
Gripi viirusega on minu nõuanne järgmine: naine peaks kindlasti enne rasedust kontrollima, kas ta pole viiruse kandja ja kui ta seda on siis tuleb mingil viisisl tema organismis oleva viiruse toksilisust alandada.
See pole toote reklaam aga fakti konstateerimine – piirivesi võimaldab immuunsust taastada. Ta aitab rakke kaitsta. Immuunsüsteem aga teab juba ise väga hästi, mida gripiviirusega peale hakata. Need pole tühjad sõnad, see oli meie esimene ettekanne 2007. aastal toimunud meditsiinikonverentsil. Konverentsi teema oli „50 aastat interferoone“. Interferoon on üks inimese immuunsüsteemi sõlmedest. Ettekande pealkirjaks oli „Piirivesi – uus viiruste vastaste preparaatide suund“.
SG: „Ma tahaks selle teema juurde veel tagasi tulla ja loodan, et te olete nõus sel teemal veel rääkima, sest siin on niivõrd palju peeneid nüansse ning küsimusi, mis vajavad selgitust. Ma teen teile ettepaneku, et teeksime veel ühe intervjuu?“.
SP: „Lõpetuseks, te küsisite minu käest viiruste ja koroonaviiruse kohta, mis äkki eikusagilt ilmuvad. Ta ei tekigi mitte kusagilt ega lähegi mitte kusagile. Me kontrollisime, kuidas toimib piirivesi gripi viirusele, I ja II tüübi herpesele ja entsefalo-müokardi viirusele. Edasi tuleb onkoviirus SV-40, mille kandjaks on 30% inimkonnast ja mis avastatakse 60% vähihaigetel inimestel. Edasi kontrollisime seagrippi ja tema California tüve ja inimesel olevat pandeemilist tüve 09. 8 viirust ja kõikidel vähenes toksilisus 1000 korda ja herpese puhul oli mõnedel juhtudel vähenemine isegi 10 000 kordne.
Koronaviirus… toimub füüsiline mõjutamine, nagu elektrikarjus oleks ümber loomakarja – loom puutus, sai löögi ning edaspidi hoiab eemale. Siin on samuti olukord selline, et bioloogilisele objektile on väga raske füüsilisi parameetreid külge sobitada. Siin selles kohas on teatud kindel õhuniiskus ja temperatuur ja siin kohas see viirus elab. Kuna maal toimib praegu paljude füüsikaliste parameetrite muutumine siis loodan, et piirivesi toimib täpselt samuti kõikide teistegi viirustega“.
SG: „Tänan teid ja me kindlasti tuleme teema juurde tagasi“.
SP: „Tänan kutsumast ja heade küsimuste eest. Soovin kõikidele kuulajatele head tervist!“.
Videolt tõlkis: Mati Rebane.