Vetom. Mis on mikrofloora ja miks me vajame probiootikume?

Tagasi
Posted by: Heatunde Category: Uncategorized @et Comments: 0

Mis on mikrofloora ja miks me vajame probiootikume?
http://www.qzdorovie.ru/probiotics/

Külas on New York Academy of Sciences tegevliige, akadeemik Juri Jakovlev, kelle uurimisvaldkond hõlmab mikrobioloogiat, immunoloogiat ja nakkushaiguseid.
Palusin Juril rääkida mikrofloora ja probiootikumi Vetom tähtsusest meie elus ja siit tuleb meie vestluse kokkuvõte:
Bakterid…
Nendega on kokku puutunud igaüks, kuid mitte igaüks ei tea, et nad kujutavad endast üht kõige lihtsamat ja iidsemat Maal tegutsevat eluvormi. Teadusmaailm on arvamusel, et ainuraksed organismid tekkisid Maale väga ammustel aegadel ja on üle elanud kõik dinosaurused, jääajad, uputused ja muud katastroofid. Teadusandmetele tuginedes saab väita, et bakterid tegutsesid planeedil juba enne seda kui siia tekkisid hapnik, taimed ja loomad. On kindel, et nad elavad ka inimese üle. Kui planeet oli alles mähitud pilveloori ja valitses tohutu kuumus, olid bakterid siin juba tegutsemas. Seda tõestas paleontoloog Martin Braizer, kes koos oma Oxfordi ülikooli kolleegidega uuris Lääne-Austraalia osariigist võetud mineraalideproove. Nad leidsid liivakivist mittelagunenud mikroorganisme ning osutus, et ned on bakterid ja nende vanuseks on 3,4 miljardit aastat. Samuti leiti bakterite kivistisi püriidi lademetes. See näitab, et bakterid on energia saamiseks kasutanud väävliühendeid.  Uurijad oletavad, et sellised väävlibakterid on olemas ka tänasel päeval ning elunevad seal, kus on väga vähe hapnikku ja puudub orgaaniline aine.
Kuidas bakterid suhtlevad?
Uuringutulemused ütlevad, et bakterid suhtlevad keemia keeles – niinimetatud „kvoorumi tunnustamise“ kaudu. Iga bakteriteliik moodustab ja eritab väikseid molekule. Kui bakter on üksi, siis molekulid hajuvad. Kui on tegemist bakterite grupiga, kus koloonia on saavutanud teatud kindla suuruse, milles bakterite ja molekulide suhe saavutab vajaliku proportsiooni, saavad nad aru, et nende ümber on samuti bakterid ning seejärel saavad nad vastavalt ette antud geeniprogrammile sünkroonselt tegutsema asuda.
Läbi sellise suhtlusvormi saavad bakterid aimdust ka sellest, et läheduses on teiste bakteriliikide kolooniad ja nad on suutelised võrdlema enda- ja võõrkolooniate suuruseid. Saadud andmeid kasutavad nad selleks, et arvestades bakterikoloonia prioriteetidega, püüavad aru saada, mida peab olemasolev populatsioon ette võtma. See tähendab, et hiiglasliku mikroorganismide koloonia moodustamine võimaldab agressiivselt alla suruda neid baktereid, kes nende geneetilises koodis on tähistatud sõnaga „vaenlane“ ja minna puutumatult mööda nendest bakterikolooniatest, kes geneetilises koodis on tähistatud sõnaga „kasulik“. Kui uurijad nende järeldusteni jõudsid, hakati inimtervise parandamisel kasutama probiootikume.
Siin tooks välja sellise bakteri nagu Bacillus subtilis. Tegemist on grampositiivse aeroobse, spoore moodustava ja pinnases elava bakteriga. Esimest korda mainitakse neid kui Vibrio subtilis’t 1835. aastal Ernbergi poolt aga 1872. aastal nimetati ta ümber Bacillus subtilis. Oma nime võlgneb ta heina ekstraktile, milles see mikroorganism elab.
Bacillus subtilis’el baseeruva preparaadi Vetom saamislugu.
II Maailmasõja ajal kasutati Bacillus subtilist kui bakterit, mis ravib soolestiku probleeme. Kindral Rommeli armee sõdureid tabas viletsa toidu ja -ilma põhjustatud diaröa. See on aga armee jaoks tõeline katastroof. Kohale toodud teadlastel tekkis kohe huvi, miks kohalikel elanikel pole probleeme aga sõduritel on. Seda on küll väga keeruline ette kujutada, kuid selgus, et kui beduiinidel tekkisid esimesed kõhulahtisuse tundemärgid, tormasid nad kaamelite juurde ning sõid nende värskeid, alles sooje ekskremente. Miks? Ekskremendid sisaldasid elavaid Bacillus subtilse baktereid, mis nagu selgus, elavad taimedel, mida kaamelid söövad. Bakteritele loodi tehislikud kasvutingimused ja neist loodi hiljem preparaat, mis päästis kogu armee.
Pisut käsitöönduslike epideemiate ajaloost…
III sajand e.m.a: Kartaago sõjapealik Hannibal lasi mürkmaod panna savinõudesse ning  heitis neid katapuldiga ümberpiiratud kindlustesse ja linnadesse.
1346: Esmane kord kord ajaloos kus kasutati bioloogilist relva. Mongolite väed piirasid Kafut (praegune Feodosia Krimmis). Mongolite seas puhkes katku epideemia. Mongolid olid sunnitud piiramise lõpetama, kuid enne positsioonidelt lahkumist heitsid nad katku surnute laibad kindlusesse ning ka linnas puhkes epideemia.
1518: Hispaania konkistadoor Hernan Cortes nakatas asteegid rõugetesse. Indiaanlastest, kellede immuunsüsteem polnud selle haigusega kokku puutunud, hukkus umbes pool kogu elanikkonnast.
1710: Põhjasõja ajal heitsid venelased katku surnute laipu rootslaste laagritesse, selleks, et seal katkuepideemiat esile kutsuda.
1767: Briti kindral Sir Jeffery Amherst, kinkis prantslasi abistanud hindudele tekke, mis enne oli d olnud rõugehaigete katteks. Puhkenud epideemia võimaldas Amherstil sõja võita.
1915: I Maailmasõja ajal nakatasid prantslased ja sakslased hobuseid siberi katkuga ning ajasid neid vaenlase suunas.
1930-1940-ndad: Jaapan eksperimenteerib muhkkatkugaOletuslikult on tegu katsega, mille ohvriteks said mõnisada Tšušeni linnakese elanikku Hiinas.
1942: Briti väed viivad läbi eksperimendi siberi katku tekitajate kasutamiseks sõjatingimustes. Katse viiakse läbi ühel kaugel Šotimaa ranniku lähistel paikneval väikesaarel. Katku ohvriteks said lambad. Saar oli niivõrd saastunud, et 15 aastat hiljem tuli ta napalmiga puhtaks põletada.
1979: Katkupuhang Sverdlovski (Jekaterinburg) lähistel. Hukkus 64 inimest. Oletatakse, et selle põhjuseks oli leke bioloogilist relva valmistavas ettevõttes.
1980-1988: Iraak ja Iraan kasutavad bioloogilist relva teineteise vastu.
1990 – 1993: Terroriorganisatsioon Aum Shinrikyo püüab Tokios tekitada siberi katku epideemiat.
2001: Üle kogu USA leitakse kirju, mis sisaldavad siberi katku spoore. Mõned inimesed hukkusid. Kirjade algallikas on seni tuvastamata.
…ja pilguheit tulevikku. (Järgnev artikkel pole osa orignaalartiklist ja on siia lisatud tõlkija tundmusel, et see on oluline).
Tehislike epideemiate saladused.
Arstid löövad häirekella: järsult on kasvanud oht inimese tervisele. Siin pole tegu mõne surmavalt ohtliku gripiepideemiaga. Meid ründab hoopis suurem hulk haiguseid. On suur kahtlus, et osa neist on valla pääsenud salajastest laboratooriumitest, mis paiknevad Venemaa piiride lähiümbruses. Lääne eriteenistuste, kes töötavad välja geneetilist relva, inimvihkajalikust tegevusest palus ajalehe „Argumenti nedeli“ vaatleja rääkida erupolkovnik Jan Kazimirovitš Baranovskil.
Löök laste pihta.
Vana luuretöötaja ei püüagi oma murelikkust varjata:
Jan Kazimirovitš(JK): Venekeelne trükimusta mitte taluv väljend! Nad sihivad kõige kallimaid – lapselapsi. Mul on neid kolm: Stas, Lena ja Svetlana. Hetkel on nad kõik haiged. Stanislavil on mingi väga harvaesinev leetrite vorm. Ta nakatus Ukrainas, kui oli tädil külas. Lena on üleni briljantrohelisega kaetud, tema lasteaed on suletud mingi ebatavaliste tuulerõugete tõttu. Väike Svetlana käis perega Türgis puhkamas ja sai sealt kaasa Coxsackieviiruse
Korrespondent (K): Lääne eriteenistused? Mul on üheksa lapselast ja ka nemad on sageli haiged.
JK: Kas olete midagi kuulnud keelatud bioloogilisest relvast? Üheks tema kõige ohtlikumaks alamliigiks on geneetiline relv . Ameerika eriteenistused teevad selle kallal juba kaua aega tööd ja palun, siin on resultaadid.
Jan Kazimirovitš lülitas sisse arvuti ja otsis välja vajaliku dokumendi. Statistka on hirmutav- Venemaa tarbijakaitse ameti andmetel on viimase kümne aastaga koolieelsete ja kooliealiste laste vanusegrupis krooniliste haiguste esinemissagedus kahekordistunud. Absoluutselt terveid lapsi on venemaal mitte rohkem kui 12%.
K (naljatades): Meedikud ütlevad, et absoluutselt terveid inimesi polegi olemas on vaid mittepiisavalt uuritud patsiendid.
Baranovski katkestab naljatamiskatse järsul toonil:
Siin pole pullitegemise koht – jutt on meie tulevikust, kogu maa turvalisusest. On kuritegelik mitte märgata seda, mis maailmas tegelikult toimub. On kuritegu mitte märgata neid tehislikke epideemiaid, mida lääne luureteenistused käivitavad.
K: Millised epideemiad?!
JK: Esmalt selline ohtlik haigus nagu diabeet. See on järsult noorenenud. Viimase kümne aastaga on laste rasvumine kasvanud 2 korda. Tervishoiuministeeriumi juures asuv endokrinoloogia uurimiskeskuse andmetel kannatab raske rasvumise käes 5-8% koolilastest.
K: Lapsed ei kannata nälga.
JK: Näljast on asi kaugel, probleem peidab ennast ameerikalikus kiirtoidus. Üks koolapudel sisaldab kolme päeva suhkrunormi – see on tõeline diabeedipomm. Luurekoolis kutsuti meid üles sellesse jooki väga ettevaatlikult suhtuma. Endine resident Antošenko rääkis, et hammas lahustus Coca-cola klaasis kuu ajaga.
K: No see on nüüd küll spioonijutu teema! Kas on olemas geneetilist diversiooni tõestavad teaduslikud faktid?
Polkovnik klõpsas arvutihiirega ja avanes järgmine dokument, mis sisaldas andmeid sündivuse kohta. Venemaal, vaatamata kõikidele toetavatele meetmetele ja soodustustele näitab sündivus endiselt langustendentsi. Veel nukramad on Ukraina näitajad, kus sündis vaid 397 tuhat last ja seda on 15 tuhat vähem, kui möödunud aastal ja see langus on juba viimasel viiel aastal.
JK: See eest salajaste USA biolaborite hulk Ukrainas järjest suureneb.
Hiireklõps avab järgmise dokumendi.
„KüberBerkuti“ ettekanne
Häkkerite grupp „KüberBerkut“ kinnitab, et Ukrainas eksisteerib bioloogiliste laboratooriumite võrk, mis töötab ameeriklastest spetsialistide juhtimisel. Siit nagu saaksidki epideemiad ja kõige erinevamad haigused alguse.
Sõnade kinnituseks loeb polkovnik ette tsitaadi ettekandest: «Paljud ukrainlased on arvamusel et epideemiate tekkepõhjuseks on eksperimendid patogeensete mikroorganismidega, mida tehakse maa erinavates linnades asuvais laboratooriumites. Alates 2009. aastast on Ukrainas ameerika rahade toel käivitatud 15 sellist objekti, mille eesmärgiks oleks nagu bioloogilise ohu vähendamine. Kuid sellest ajast alates on nende bioloogiliste ohtude hulk ainult suurenenud. Harvaesinevate haiguste epideemiad, mis on Ukrainat viimasel ajal raputanud, võivad olla „lihtlabased lekked“ laboratooriumitest. Arvestades ameerika spetsialistide kõrget kvalifikatsiooni on „lihtlabane tööõnnetus“ väga ebatõenäoline. Tõenäoliselt on nakatumised olnud planeeritud ja on osaks lahingu-viiruste eri modifikatsioonide katsetustele, eesmärgiga neid täiustada».
Laboratooriumid asuvad: Vinnitsas, Kiievis (3), Lvovis (3), Odessas, Ternopolis, Užgorodis, Harkovis ja Hersonis. Samuti Krimmi piiride lähistel ning Luganski oblasti piirkonnas, mida kontrollivad Ukraina valitsusväed.
Kõigi näol on tegemist sõjaväeliste objektidega, mis alluvad otse USA kaitseministeeriumile ning on oma jurisdiktsioonilt eksterritoriaalsed (neile ei laiene Ukraina seadused). Mitte ükski Ukraina riigiasutus ei oma õigust neid kontrollida või lihtsalt niisama neisse siseneda. Nende asutuste personal koosneb ainult USA kodanikest.
USA sõjaväe biolaborid Ukrainas töötavad korporatsiooni Black and Veatch Special Projects juhtimise all.
Lisaks Ukrainale on sellised laboratooriumid ehitatud Gruusiasse (üks labor suleti, kui kohalik rahavas hakkas massiliselt häält tõstma kariloomade kummalise kadumise pärast), Armeeniasse ja Azerbaidžaani. Neis riikides on seni tegu ainult üksikute laboritega, kuid Ukrainas on neid juba 15.
Ukraina rahvusliku meditsiinipalati andmetel on maa tõepoolest Euroopa liider  selliste sotsiaalselt ohtlike infektsioonide levikus nagu: HIV, B- ja C hepatiit. Erilist häireseisundit meedikute seas põhjustavad aga tuberkuloosivormid, mis ei allu enamikele traditsioonilistele preparaatidele. Kõigele lisaks on viimastel aastatel fikseeritud leetrite puhang  ja 2016. aastal Izmajilis senitundmatu sooleinfektsioon, mis on väga sarnane kurikuulsale Coxsackieviirusele. 
Nagu teatavad häkkerid, õnnestus neil lahti muukida „ameerika eriteenistuste militaar-bioloogilise tegevuse organisatsiooniline struktuur Ukrainas“. Nad esitavad konkreetsed andmed: «Ametlikult väidetakse, et laboratooriumid asuvad Ukraina tervishoiuministeeriumi alluvuses. Ehkki see on tinglik, eriti kui arvestada seda, et alates 1.augustist 2016 juhib osakonda USA kodanik ja Maidani aktivist Uljana Suprun. Tegelikult toimub kogu töö bioloogiliste preparaatidega Pentagoni egiidi all».
„KüberBerkut“ toob välja versiooni, et Ukraina poolelt koordineerib salajasi bioloogilisi eksperimente mitu valitsusvälist asutust, millede hulgas on ka Ukraina teadus-tehnoloogiline keskus  (УНТЦ) ja teadus-tootmiskoondis «Rhvusvaheline HIV, AIDS’i ja tuberkuloosi instituut» (IHATI). Nende rolliks on ameerika raha jaotamine salajaste programmide tarbeks.
Häkkerite andmetel võivad ameeriklased Ukrainas tõepoolest välja töötada viiruste lahing-stamme, milledel on valikuline toime. See kujutab endast omalaadset geneetilist relva, mis näiteks kahjustab ainult slaavi genotüübiga inimesi. Kui see relv päris ära ei tapa siis kahjustab ta inimese geneetikat selliselt, et kutsub esile viljatust, iseeneslikke aborte, kaasasündinud patoloogiaid ja väärarenguid. See aga on alles etnilise puhastuse esimene laine. Teisena võib tulla ukraina alade puhastamine põlisrahvast epideemia või „juhuslike“ infarktide-insultide-, onkohaiguste- ja palavike läbi…
Geenid-tapjad.
Polkovnik Baranovski pidas maha terve geneetilist relva puudutava loengu. Selles tõi ta välja ohtralt nii vene- kui ka välismaiste teadlaste andmeid.
Nagu kinnitavad rahvusvahelise geneetilise relva vastu võitlemise organisatsiooni «Sunshine project» spetsialistid, kutsub see esile erinevaid haiguseid, viljatust ja alalist väsimust. Selline relv võib põhjustada majandusele märgatavat kahju.
Venemaa Teaduste akadeemia akadeemiku Mihail Paltsevi arvamuse kohaselt: «Bioloogiline relv võib levida läbi vee, õhu ja toiduainete, geenid-agressorid aga omavad võimekust iseseisvalt tungida toidutaimede rakustruktuuridesse. Selliste rünnakute resultaadid võivad end ilmutada alles järeltulevatel põlvkondadel läbi infarktide-insultide, halavaloomuliste kasvajate ja -haiguste tekkimise». Enamik ekspertidest asetab geneetilise relva samasse gruppi, milles on ka bioloogilised relvad. Vastavalt Genfi protokollidele aastast 1925 ja Bioloogilise relva konventsioonist 1972. aastal, on geneetilise relva väljatöötamine kategooriliselt keelatud. Sellele vaatamata salalaborites sellealane töö aga käib. Omades relvastuses geene-tapjaid on praktiliselt võimalik tervet maailma oma kontrolli all hoida ning mittesobilikud eksemplarid ilma suuremat kära tekitamata hävitada. Seejuures puudub paraktiliselt igasugune võimalus tõestamaks, et kes selle relva on loonud või kas seda üleüldse on kasutatud, sest tema kasutamist maskeerivad massilised tuntud- või tundmatute haiguste epideemiad, mille ajal hukkub massiliselt inimesi. Seejuures võib geneetiline relv alustada oma tööd alustada alles aastaid hiljem, kui teda inimeste peal kasutatud on.  See on nagu aegsütikuga pomm. .
K: Kuid paljud kahtlevad endiselt, et geneetiline relv üleüldse eksisteerib? Saab ju öelda, et see on Stanislaw Lem-i stiilis ulme ja fantastika?.
Selle küsimuse peale esitas Jan Kazimirovitš veel ühe argumendi…
Ajalehest Argumenti Nedeli nr. 665.  21-27. september 2017.

Bioloogilise relva areng sai oma tõelise hoo kätte alles XX sajandil ja ta on alles asunud oma isiklikku ajalugu tegema. Kõike eelnenut on isegi raske ajalooks nimetada, sest pigem on tegu üksikute ja mittesüsteemsete katsetustega. See on ka loomulik, sest puudusid neil ammustel aegadel nii teadmised kui uurimisvõimalused.
Kui II maailmasõda lõppes, hakati Bacillus subtilist väga põhjalikult uurima. Kuna bakter on suur on teda mugav uurida ja see andis võimaluse lahti muukida tema genoom ja tegutsemismehhanismid.
Veel NSVL aegadel tehti Kiievis, Zabolotnõi nimelises mikrobioloogia ja epidemioloogia instituudis mastaapne uurimistöö, mille käigus õpiti Bacillus subtilist väga põhjalikult tundma. Valiti välja bakterikultuurid, mis vastasid nõudmistele – bakterid pidid olema inimesele absoluutselt ohutud ning nad pidid olema suutelised võitlema maksimaalse hulga infektsioonidega.
Koos metoodikatega anti valitud bakteristammid edasi Venemaa Föderaalsele Biotehnoloogiate ja viroloogia teaduslikule uurimiskeskusele „Vektor“ Novosibirski oblastis Koltsovo linnas.
Vaatamata sellele, et tol ajal bakterioloogilisest relvast ainult räägiti ja tema kasutamine oli keelustatud, oli alust arvata, et seda siiski kasutati. See oli põhjuseks, miks hakati välja töötama erinevaid kaitsmisvõimalusi. Tuli teha katseid ning see tingis ohtlike viiruste ning mikroobide valmistamise vajaduse. Bakterile Bacillus subtilis „poogiti“ külge plasmiid, mis sünteesib inim-interferooni α-2 ja tugevdab immuunsust. Bakteri enda genoom jäi aga  muutumatuks. Selle bakteri mehhanismiga töötavad teised mikrobioloogilises sünteesis, tootes ensüüme, insuliini, antibiootikume ja eraldades neid puhtal kujul.Kuna sellise koosluse omadused ei püsi kaua, toimib looduslik valik, ning lõpuks jäävad ellu vaid need bakterid, kes ei tooda interferooni. Vabanenud bakter muutub taas „metsikuks“. Berdski keemiatehases hakati loomakasvatuse tarbeks tootma Bacillus subtiilsel baseeruvaid antibiootikume.
Kui Nõukogude Liit lagunes, lõppesid ka kõik uurimistööd. Tekkisid väikesed farmakoloogiafirmad, kes oma töös tehtud teadustöid kasutasid. Nende hulgas oli ka ettevõte «Исследовательский центр» (Isledovatelskii tsentr). Koos riikliku biotehnoloogia ja viroloogia uurimiskeskusega «Vektor» patenteeriti uued bakteriteštammid, milledel olid paremad omadused ning need juurutati ka töösse. Tulemusena loodi preparaat „Vetom“ kui veterinaarravim ja bioaktiivsed toidulisandid „Vetom“ inimvajadusteks.
Ilmselt pole enam kellegi jaoks uudis et meie nn. „maailma rahu üle valvavad kolleegid“ on loonud bioloogilise relva süsteeme. Juulis 2001 keeldus USA ühepoolselt alla kirjutamast bioloogilise relva kontrollimise konventsioonile. Sellest ajast alates puudub USA-s kontroll bioloogilise relva üle. Sellega võib väita, et 1972. aasta bakterioloogilise ja toksilise relva valmistamist, ladustamist,väljatöötamist ja hävitamist puudutav konventsioon tühistati.
Vastusena USA käigule loodi 1974. aastal NSVL’s üleliiduline molekulaarbioloogia uurimisinstituut. 1985. aastal tekib tema kõrvale uurimisasutus Vektor, mida asus juhtima L.S Sandahtšieva. Tol ajal ilmus väljaandes Washington Post ajakirjanik Dustin Hofmani sulest artikkel, kus räägiti, et ettevõte asutati kõiki rahvusvahelisi leppeid rikkudes bioloogilise ründerelva loomiseks. Vektori laborite ehitus algas aga juba 70ndatel aastatel ja siis tegutseti eranditult võimaliku vaenlase bioloogilise relva vastu suunatud kaitsebarjääri loomisele. 1985. aastal töötas Vektor aga juba täisvõimsusel.
Vetom 1.1

Preparaadi loomise eesmärgiks oli kindlustada ellujäämine sellel hetkel, kui vaenlane kasutab mistahes bakterioloogilist relva. Preparaat kujutab endast viirusvastaseid valke tootvate probiootikumide kloonitud stammidest koostatud modifitseeritud toodet. Sinna kuuluvad tsütokiine tootvad bakterid, konkreetsemalt Bacillus subtilis 2335/рВМВ 105, mis produtseerib α-2-interferooni / Patent РФ № 1839459/.
Uurimsprotsess näitas, et see bakterištamm omab hämmastavat võimekust praktiliselt koheselt käivitada viiruseid-, seeni-, patogeenseid baktereid-, allergeene- ja teisi halva mõjuga baktereid hävitavad mehhanismid. Kokkuvõtvalt võib öelda, et interferoon-α täidab erinevate immuunrakkude tööd koordineerivat funktsiooni, mis pidurdab ja aeglustab infektsiooni põhjustavate bakterite ja viiruste arengut. Pealeselle interferoon-α aeglustab ja kõrvaldab immuunvastust allasuruvate T-supressorite mõju (B-lümfotsüütide ja teiste T-lümfotsüütide immuunvastus antigeenidele). Tänu interferoon alfale suureneb immuunrakkude membraanil retseptorite hulk ja see võimaldab Bacillus subtilisel rohkem kinni püüda ja ära süüa märgatavalt rohkem võõrrakke, kui tavaliselt. Sellega koos kiireneb antigeene lõhkuvate spetsiifiliste antikehade väljatöötamine. Lisaks sellele loob interferoon α  rakumembraanil valkude kasvu aktiveerides kaitsemehhanismi rakusiseste ärritajate vastu ja läbi selle paraneb tapjarakkude antigeenide äratundmise ja hävitamise võime.
Interferoon-α roll viirustevastases võitluses
Tegemist on esimest tüüpi interferooniga, mis pärineb immuunrakkudest ja on vastusreaktsiooniks erinevate infektsioonide rünnakutele. Viirused põhjustavad suure hulga interferoon α eraldumist ning samal ajal käivitub reaktsioon nende hävitamiseks. Teiselt poolt põhjustab interferoon α rakusisese ensüümi aktiveerimist, mille tulemusena toimub viiruste geneetiliste struktuuride – RNA ja DNA – tootmine. Kui viirus on juba raku struktuuridesse tunginud ja alustanud aktiivse paljunemise faasiga siis interferoon α blokeerib koheselt viiruse paljunemise ja väldib tema kinnitumist rakumembraanile. Ka naabruses asuvad terved rakud lõpetavad viiruse rünnakule allumise. On huvitav, et juba 2 tunni möödudes, kui interferoon α on tunginud viirusesse, hakkab ta väga aktiivselt tegutsema ning tema positiivne efekt säilib veel 1-2 päeva. 48 tundi pärast seda, kui viirus on inimese organismi tunginud, ühinevad tema allasurumisprotsessiga ka tapjarakud ning seejärel toimub viirusevastaste antikehade väljatöötamine.
Interferoon-α immuunkaitseseline roll:

  • Suurendab immuunrakkude tundlikkust valgumolekulide suhtes, mis seotakse rakumembraanil asuvate spetsiifiliste retseptorite abil. Selle tulemusena suureneb antikehade tootmine ja see toimub isegi põletikukoldes.
  • Taastub immuunrakkude võimekus toota endogeenset interferooni;
  • Aktiveerib faktorid, mis suurendavad immuunrakkude võimekust ära tunda võõraineid.
  • Kiirendab organismist antigeenide väljutamist.

Kuna interferoon on immuunsüsteemi kaasasündinud koostisosa, mis infektsiooni organismi sattudes reageerib vaenlase rünnakule läbi aktiivse vastureaktsiooni kõige esimesena ning käivitab koheselt ka vajalike antikehade tootmise. Tulemuseks on immuunsuse tugevnemine ja tugeva infektsioonivastase barjääri loomine.
Haigused, millede puhul hakkab organism interferooni iseseisvalt sünteesima, kui bakter on soolestikku sattunud:

  • Hepatiidid: äge- ja aktiivne B-hepatiit, krooniline C-hepatiit, äge-B-hepatiit;
  • Puukentsefaliit, meningiitne vorm kaasa arvatud;
  • kondüloomid;
  • trihhomükoos;
  • erinevad kasvajad ja uusmoodustised: T-rakuline lümfoom ja mitte-Hodkini lümfoom, AIDS’i foonil kulgev Kaposhi sarkoom, hulgimüeloom, kusepõie- ja neerude kartsinoom, neelu respiratoorne papillomatoos (ööpäev peale papilloomide eemaldamist), krooniline müeloleukoos, müelofibroosi ja kroonilise granulotsütaarse leukoosi üleminekuvorm, esmane (essentsiaalne) trombotsütoos, retikulosarkoom;
  • rektaalne ekspositsioon üldravi koosseisus: äge B-hepatiit 2-12 aastastel lastel, teisesed immuundefitsiitsed seisundid, hemorraagiline palavik koos neerusündroomiga.
  • Lokaalne või ninasisene kasutamine gripi ja ägedate viirusnakkuste korral nii profülaktilistel kui ka ravieesmärkidel.
  • Injektsioon konjuktiviidikotti konjunktiviidi, keratiidi, keratoubeiidi korral.

Siin on kirjeldatud ainult mündasid juhtumeid.
Vetom-2, Vetom-3, Vetom-4
Need tooted on loodud soolestiku puhastamiseks erinevat tüüpi patogeensetest mikroorganismidest.
Inimkonnal on tekkinud tõsine antibiootikumisõltuvus. Iga väiksemagi külmetuse korral määratakse antibiootikumiravi ja seda isegi sellistel juhtudel, kus immuunsüteem on suuteline ise olukorda lahendama. See mõjutab täna praktiliselt igat inimest, kuna tema organismi on tekkinud bakterid, mis antibiootikumi toimele enam ei allu. Juba on tuntud ja teada E-kepikeste ja Staphylococcus aureus (MRSA) stammid. Nad praktiliselt ei allu ühelegi teadaolevale antibiootikumile, mida meedikud täna välja kirjutavad. Haigust tekitavad bakterid, selleks, et end kaitsta ja säilitada, muteeruvad uuteks stammideks, mis on ellujäämisvõitluse käigus muutunud antibiootikumidest toitujateks ja siin on isegi kõige tugevamad antibiootikumid võimetud.
Vetom preparaatideseeriasse kuuluvad bakteristammid, mis sünteesivad paljusid looduslikke antibiootikume. See on ka looduslik batsitratsiin nendeks juhtudeks kui antibiootikumid enam aidata ei suuda. See antibiootikum suudab alla suruda Treponema pallidumi (süüfilisebakter), amööbi, stafülokokki ja streptokokki ning hiljem suudab Bacillus subtilis’e koloonia need hävitada. Batsitratsiinil on aktiivne ja suunatud toime grampositiivsete patogeensete bakterite suhtes. Need on: klostriidid, pneumokokkid, streptokokkid ja stafülokokkid mis eritavad süsteemse toimega toksiine, mis kutsuvad esile põletikke soolestiku limaskestades. Põletikud aga ei lase toitainetel imenduda. Batsitratsiin ei lase patogeensetel bakteritel kasvada ega areneda ning läbi selle takistatakse neurotoksiinide teket ja levikut organismis. Väga oluline selle juures on see, et looduslik batsitratsiin ei põhjusta antibiootikumiresistentsete bakterite teket organismis.

Inimese soolestikus elab umbes 500 bakteriliiki ja kokku umbes 100 triljonit isendit. Seda on 10 korda rohkem, kui on inimrakke. Tasakaal on ideaalne kui organism sisaldab 85% kasulikke baktereid ja 15% mittekasulikke baktereid. See balanss määrabki inimese tervisliku seisundi. On ju kasulike bakterite tegevus suunatud immuunsüsteemi tugevdamiseks, kahjulike mikroorganismide arengu maha surumiseks, toidu seedimiseks ja genoomi aktiivsustaseme hoidmiseks.
Sellest, millised bakterid on soolestikus ülekaalus, sõltub inimese elustiil ja ka toitumisharjumused. Kui süüa palju suhkrut ja kooritud teravilju siis on ülekaal mittekasulike bakterite poolel sest neile on loodud soodne kasvukeskkond. Soolestik reageerib kloori ja fluori sisaldavale joogiveele, antibiootikumidele, valmistoitudele, säilitusainetele ja põllumajanduses kasutatavatele väetistele ja mürkidele. Nende põhjuste tõttu on soolestiku haigused saanud tänapäeval juba normiks ja seda eriti läänemaailmas.
Veel pole hilja oma soolestiku mikroflooraga tegelemiseks ja sealsete probleemide kõrvaldamiseks. Vetom-2 on suuteline meie seedetrakti ja isegi kogu organismi tervikuna patogeensete mikroorganismide sissetungi eest kaitsma, tulgu need siis õhust, joogiveest või toidust.
Soovitused ja märkused
Tänaseks on probiootikumid saanud sellisteks tähtsateks abivahenditeks, mis aitavad soolestiku mikroflooral taastuda ja tema kooslust tasakaalus hoida. Satuvad nad organismi, kas läbi valmis toidulisandite või läbi toitainete, milledesse nad kuuluvad. Reeglina on tegu hapendatud või fermenteeritud toitainetega, mis peaksid olema mistahes toiduratsiooni koostisosadeks. Seetõttu on palju kasulikke bakterid  hapendatud kapsas ja fermenteeritud õuntes ning -köögiviljades jogurtis, toorpiimast valmistatavates juustudes ja kefiiris.  Soovitatav on päevas tarvitada pool klaasi fermenteeritud köögivilju või juuretise baasil valmistatud piimatooteid. Tarvis on süüa erinevaid fermenteeritud toite, sest igaühes neist leidub ainult neile omaseid mikroorganisme.
Pealeselle sisaldavad naturaalsed hapendatud ja fermenteeritud toitained baktereid mis on võimelised väljutama suurt hulka erinevaid raskemetalle ja toksiine. Kui valida õige fermenteeritud või hapendatud toitude kompleks on võimalik selle abil aidata taastuda 90% inimestest, kellede detoksikatsioonisüsteemid ühel või teisel põhjusel enam töökorras pole.
Probiootikumid-toidulisandid aitavad inimest antibiootikumikuuri ajal ja isegi siis kui too tarvitab suurt hulka suhkrut ja teravilja, mis paratamatult kaasneb sellega, kui tuleb sõita piiri taha või teha autoga pikki töösõite. Mitte ükski neist pole aga suuteline asendama naturaalseid hapendatud ja fermenteeritud toite. Tarvitage naturaalseid fermenteeritud ja hapendatud toitaineid igapäevaselt ja teie seedetrakti probleemid lähevad ajalukku.

Juri Jakovlev, Svetlana Aristova.
Tõlge: Mati Rebane

Jaga sotsiaalmeedias

Tagasi