Psühhotroonne relv

Autor: E.Bitner

«Kaasaegsed masside teadvust mõjutavad tehnoloogiad on sageli suurema hävitava efektiga kui seda on traditsiooniliste relvade kasutamine».
А.G. Lukošenko

Psühhotroonse relva teema hakkas üha kasvavamas tempos päevakorda tulema möödunud sajandi keskpaigas. Algul tehti psühhotroonsest relvast juttu kui millestki, mida kirjeldati vendade Strugatskite 1969. aastal ilmunud ulmeromaanis „Asustatud saar“. Edasi aga hakkas üha rohkem ja rohkem välja ujuma pealtnägijate jutustusi, mida vaevalt, et keegi eriti uskuma kippus, nagu algul ei uskunud keegi ka Herbert Wellsi fantastika-jutustusi. Kas ja kuidas võib uskuda seda, mida pole võimalik mõõta ja katsuda? Kuid möödus veidi aega ning osalt psühhotroonset relva puudutavalt informatsioonilt võeti salastatuse pitser maha ja see tekitas terve rea küsimusi selle kohta, kuidas ja mida need salajased tehnoloogiad inimkäitumises mõjutavad ja seda nii individuaal- kui ka massirežiimil töötades. Veebileheküljel «РНТО» ja F.D Škundarevi raamatus «Светлый Веник Левашова в Банном Деле Хатыбова» on sellele teemale pühendatud märkimisväärset tähelepanu. Esimesena ja kõige üksikasjalikumalt puudutas psühhotroonse mõjutuse olemust inimese ajule Nikolai Viktorovitš Levašov. Protsesside füüsikast saab aga üksikasjaliku ülevaate  Аleksandr Mihhailovitš Hatõbovi töödest, kellel oli psühhotroonse relva väljatöötamisega kõige otsesem suhe. Olen ka ise seda teemat osaliselt puudutanud ning püüdnud avalikkusele selgitada, kuidas elavate süsteemide psüühilised väljad erinevatele destabiliseerimis- ja hävitamismeetoditele reageerivad ning millega kaasneb üksikindiviidi või rahvahulga juhtimine läbi kaugelt pealesunnitud käitumiskäskluste. [1].

Psühholoogiliste väljade generaatorid.

Psühhotroonne relv eksisteerib juba ammu! Tema loomine ja -kasutamine baseerub inimpsüühhika ja -käitumisreaktsioonide tundmaõppimisel seisundeis, kus ülekaalus on loomsed instinktid.
Juba iidsetest aegadest alates, selleks, et juhtida ja mõjutada rahvamasse on mentaalse toimega psühhotroonne relv olnud preestrite ja preestrinnade valduses. Täna kasutatakse teda selleks, et suruda alla Aju poolt loodavat psüühilist kaitsebarjääri ning selleks otstarbeks kasutatakse elavaid organisme kiiritavaid tehnilisi seadmeid, mis läbi elektromagnetkiirguste hävitavad inimese loomuliku psühholoogilise kaitsekihi. Selliseid kiirgusi tekitavad spetsiaalsed generaatorid, mis ühendatakse televisiooni- ja raadiosaatjatesse ja juhtmevabadesse Wi-Fi interneti süsteemidesse ning millede genereeritavate elektromagnetimpulsside abil loomulik signaal kustutatakse ning formuleeritakse uus ioniseeritud kiirguskood, mis annab inimesele, tema teadvusest väljaspool asudes, edasi vale- või moonutatud informatsiooni. Informatsiooniliste signaalide formeerimist ning nende vastuvõtmist inimaju poolt kirjeldab põhjalikult N.Levašovi raamat «Сущность и Разум», том 1, гл.5 «Природа памяти».
Pealeselle asusid varem Maa erilistes tsoonides (planeedi energeetilised sõlmed) generaatorid, mis olid programmeeritud inimteadvust ja-tahet alla suruma, eesmärgiga muuta neid kuulekateks biorobotiteks. Vajaliku sõnumi kohaleviimiseks kasutati võtmeisikuid nagu preestrid, pühamehed või maagid.
Ateistlikus Nõukogude Liidus täitsid selliseid funktsioone valitsejad, poliittöötajad ja lava-kumiirid nagu näiteks Arkadi Raikin jt. Nikolai Levašov kirjeldab oma raamatus «Зеркало моей души» nende generaatorite mõju inimese mõtlemisele ja -tervisele. Ta kirjeldab meetodeid kuidas „põrgumasinate“ abil pumbati inimeste „elujõudu“ teatud kindla genotüübiga inimparasiitide eluea pikendamiseks ning ka seda, kuidas ta isiklikult 1987. aastal nende generaatorite hävitamisel osales.
Pärast nende generaatorite hävitamist algasid parasiitliku süsteemi marionettide poolsed, uute psühhotroonsete seadmete, mis genereerisid vajalikke hävitavate omadustega sagedusimpulsse,  kasutamiskatsed, sest inimeste juhtimine hakkas parasiteeriva vähemuse käest ära libisema ning ilmnema hakkas kogu kolmainu-fašismi – finantsilist, natsionaal-demograafilist ja administratiiv-tšinovliklikkust puudutav tõde. [2].

Kui psüühiline kaitseväli on lahti lõhutud või -nõrk on inimesele väga kerge mistahes informatsiooni peale suruda, sest Aju ei suuda adekvaatselt ja kriitiliselt kogu saabuvat informatsioonihullka töödelda ja eriti puudutab see neid signaale, mis tulevad kordustena. Kitsapiiriline- ja kindlasuunaline informatsioon formeerib inimeses Usu. Seejuures jääb inimene mistahes teistsuguse informatsiooni suhtes täielikult pimedaks.  Praktiliselt iga inimene on psühhotroonsele mõjutusele vastuvõtlik, sest tal puudub jõud vastu seista keskkonnale, milles on rikutud Maa loomulike elu toetavate sageduste stabiilsus ja kus ta saab ainult talle mõeldud pealesunnitud käsutäitmise seisundi „instruktsioone“.
Kuna N. Levašov mõistis suurepäraselt psühhotroonse toime füüsikat  ja kasutas oma teadmisi generaatorite hävitamisel, lõi ta võimsa kahjustavaid kiirguseid neutraliseeriva ja inimeste psüühilisi välju taastava  ja kaitsva seadme – psüühhilise välja generaatori , mis leidis kasutuse tehnoloogia „Svetl“ laia spektriga programmides. («СВЕТЛ»). Sellest kuidas need tehnoloogiad psühhotroonse relva eest kaitsevad, tuleb juttu allpool.

Psühhotroonse relva loomise eeltingimused.

Klimaatilist Relva HAARP kasutatakse paralleelselt ka kui psühhotroonset kiirgurit, mille abil teostatakse kontrolli planeedi elanike üle.
Psühhotroonse relva loomise eeltingimused on lihtsamaist lihtsamad. Nagu selgus on inimpsüühhika pehme, paindlik ja praktiliselt ilma igasuguse kaitseta süsteem ja seda sündmuste tõttu, mis said alguse umbes 18 000 aastat tagasi[3].
Esimesed katsed psüühika mõjutamiseks andsid jalustrabavaid tulemusi. Auruvedurite ja grammofonide ajastul sai kättesaadavaks mentaalne kontroll ja korrektsioon programmi alusel, mille nimeks on „elektroonika“. Te vaid kujutage ette, mida võib inimesega ette võtta kaasaegseid tehnoloogiaid- ja maalähedases kosmoseruumis paiknevate satelliite kasutades.

Mis on psühhotroonne relv?
Psühhotroonne relv – vahend inimorganismi mõjutamiseks, mille resultaadiks võib olla:
1) täielik või osaline psüühika ja aju hävinemine;
2) kogu organismi või üksikute organite ja organsüsteemide    elutegevusprotsesside häirumine, mis lõppkokkuvõttes põhjustab haiguseid ja surma.
3) inimest juhtiva mõjutuse teostamine (biorobotid ja zombid)
Milliste vahenditega ülal loetletut teostatakse? Tuleb tõdeda, et erinevate meetodite ja tehniliste seadmete spekter on väga lai ning mitmekesine. Osa nendest jääb täna veel saladuseks, mida seitse pitsatit kaitsevad, kuid informatsioon mõnede nn. „klassikaliste“ tehnoloogiate kohta on hakanud läbi elatanud teadlaste ja erru läinud eriteenistuste agentide ning -sõjaväelaste  suu läbi avalikkuse ette imbuma. Niisiis alustame kõige tuntuma masinaga – psühhotroonse generaatori või -kiirguriga.
Laiemas laastus on inimorganism elektrokeemiline süsteem, kus me ei arvesta sellega, et igal elaval rakul on oma isiklik kui ka tekitatud elektriline potentsiaal. See potentsiaal võib olla nii negatiivne kui ka positiivne ja mis vastab iga elava raku eksisteerimiskeskkonnale konkreetses elutagamissüsteemis. Inimese aju on keerukas kompleks, mis juhib kõiki inimkeha rakke.
Inimese aju iga rakk – see on elektromagnetiline-gravitatsiooniGENERAATOR ja aju kui tervik toetab kogu organismi albeedot [4], luues igale elavale rakule optimaalsed eksistentsitingimused. Need tingimused kindlustavad organismi kui ühtse süsteemi töö. Kui see aga on nii siis on täiesti loomulik, et omal ajal tekkis idee, hakata teda mõjutama elektomagnetiliste lainete ja -väljadega.
Muutes lainepikkust ja välja suunda ning nende sagedusi, võib inimorganismi füüsilist- ja psüühilist seisundit  väga tõsiselt mõjutada.  Näiteks elektromagnetlaine sagedusega 20Hz kutsub esile tugeva emotsionaalse ärrituse aga laine, mille sageduseks on 2Hz omab täiesti vastupidist mõju – inimene muutub apaatseks ja allasurutuks. Koos elektromagnetilise kiirgusega võivad psühhotroonsed generaatorid väljutada ka teistsuguseid kiirguseid nagu näiteks torsioon- ja mikrolaine kiirgus, ultraheli jne.
Psühhotroopseid tehnogeenseid generaatoreid hakati looma juba enne II Maailmasõja algust. Nii Nõukogude Liidus, Saksamaal kui ka USA-s -tehti katseid suurte rahvamasside psühhotroonse mõjutamisega. Tundub, et selles valdkonnas jõudsid kõige kaugemale sakslased. Saksa teadlaste kasutuses oli piiramatu ressurss katsealust inimmaterjali, mille elu maksis vähem kui laborihiirel ja neid ei piiranud hirm ega südametunnistus tehtava ees. See on aga kogu tegeliku reaalsuse ainult üks ja nähtav külg. Tõde varjab end selles, et teatud kindla genotüübiga inimestele oli antud (sisendatud) juhtimiskompleksist „Alpid-2“ käsklus jätkata ja kiirendada eksperimenti  Interventsete Juhtimissüsteemidega – „Elava Raku energobiogenees füüsilises kehas“ – ebasobivate genotüüpide kõrvaldamine ja genotüübi loomine, mis oleks kokku sobinud Ebride Ajuga ja Ebride Aju sobitamine täiustatud „inimkesta sisse“ – tõeliste aarialaste loomine, mis tegelikkuses oli aga 4_xx genotüübiga „väljavalitute“ loomine.* Kui siia lisada tollase Saksamaa maailma võimsaim ja mittejuhuslik tööstus-, teadus- ja finantspotentsiaal, saab mõistetavaks, miks Saksamaa oli oma vaenlastest ja konkurentidest kaugel ees.

Inimeste juhtimine psühhotroonsete mõjutustehnoloogiate kaasabil on väga lai teema ning nõuab detailset uurimist ja seetõttu pole üleliigne vaadata salajaste tehnoloogiate, mis said oma päisesse kirjarea „pole mõeldud heaoluks“, ajalukku.
Alates 1941. aasta keskpaigast kontsentreeriti kõik psühhotroonset relva puudutavad uuringud Teadvuse füüsikat uuriva Instituudi seinte vahele ― erakordselt salastatud asutus, mis töötas „Anenerbe“ süsteemis. Just seal sündis projekt „Thor“, mis sai oma nime muistse germaani jumala auks, kuid tegelikult oli torsioonväljade generaator. Andmeid selle projekti kohta on väga vähe, kuid kättesaadava materjali baasil saab otsustada, et saksa teadlased said kuivadelt teadusuuringutelt üle minna psühhotroonsete kiirgurite praktilistele uuringutele.
Nagu väidab Venemaa julgeolekuteenistuse teaduslik konsultant Juri Malin, oli tuntud Hitleri üksus «Werwolf» (Libahunt), mis asus 8 kilomeetrit Vinnitsast põhjas mitte sugugi see, mis ta tegelikult oli. Tegelikkuses oli tegu ülisalajase objektiga, mille sügaval maa sees asuvas punkris paiknesid võimsa torsioongeneraatori süsteemid. See generaator pidi kontrolli all hoidma kogu Ida-Euroopat ( «http://www.shovkunenko-book.ru/arsenal/vervolf-taynoye-oruzhie-gitlera.html).
1944. aasta alguseks oli üle kogu Saksamaa rajatud 15 psühhotroonset generaatorit ja raadioantennide-retranslaatorite võrgustik. Sealt edastati ööpäevaringselt mentaalseid käsklusi: võitlusvaim, ustavus Füürerile ja võidutahe. Alates sellest hetkest hakkasid seni languses olnud meeleolud sakslaste hulgas järsult positiivsemaks minema, nad hakkasid taas vaimustunult dr. Göbelsi kõnesid kuulama ning olid valmis Suur-Saksamaa eest surema. Psühhotroonne ajupesu ei suutnud aga kaotusi korvata. Koalitsiooniväed tungisid edasi ning vaenlase lähenedes lasti generaatorid ja retranslaatorid õhku. Tulemusena hakkasid meeleolud nii armees kui rahva seas taas langema ja kaitse lagunes, kuid hitlerlastel puudus mistahes muu väljapääs – nad ei saanud lubada, et salajane relv vaenlase kätte satuks.
Hitlerlastel ei õnnestunud omi plaane siiski täielikult realiseerida. Liitlasväed lõid nad puruks. Pärast lahingutegevuse lõppu võtsid liitlasväed „Anenerbe“ instituudi tööd oma valdusse. Lõviosa sellest sattus USA-sse. Näiteks erioperatsiooniga „Kirjaklamber“ saadeti üle ookeani rohkem kui 600 saksa teadlast, kes olid ametis psühhotroonse relva loomisega. Kõik nad lülitati koheselt LKA projekti „MK-Ultra“.
Aastatel 1950 kuni 1973, käivitati lisaks projektile „MK-Ultra“, veel terve rida suuremaid projekte: „Artišok“, „Sinilind“ ja „MK-Otsing“. 1977. aastal koondati kõik psühhotroonse relva loomisprojektid uude, füüsilste uuringute keskusesse. Paralleelselt jätkusid uuringud veel 140-s väiksemas laboratooriumis. Kogu maailma kontrollimise soov ajab ameerika-jahipistrikud hulluks ja kahjuks nad selles suunas ka oma tegevust jätkavad.
Informatsioon, mille avalikustas Bulgaaria teadlane, filosoofiateaduste doktor Teodor Dichev:
«18. augustil 1991. aastal saabus Varnasse USA ristleja „Belknap“. Laeva tekil olev katetega varjatud aparatuur ei sarnane tavaliste relvadega.  Veidi enne seda katsetati aparatuuri Pärsia lahes. Mõistatusliku laeva ilmumisel Pärsia lahte hakkas Iraani armees juhtuma kummalisi asju. Pikalt kestnud julmas sõjas karastunud Saddam Husseini kaardiväelasi haaras loomalik hirm. Algul andsid nad end kümnete kaupa vangi, hiljem aga juba sadade ja tuhandete kaupa. See oli inimkonna ajaloo esimene psühhotroonne sõda.  Selle võitis USA kui presidendiks oli George Bush, kes omal ajal, LKA juhina ametis olles, kureeris isiklikult psühhotroonsete tehnoloogiatega tegelevat osakonda.

1975. aastal toimunud avarii tagajärjel hävis „Belknapi“ tekiehitis. Peale seda ehitati ta ümber erimissioonide staabilaevaks. Teisisõnu muutus ta psühhotroonse relva kandjaks.

19. augustil 1991 võeti „Belknapi“ pardal oleval zombi-generaatorilt taas kate maha. Seade lülitati töösse erirežiimil: õuduste asemel lülitus töösse eufooria programm. Nähtamatu kiir oli sihitud Moskvale. Venemaa pealinnas korrigeeriti signaali spetsiaalse aparatuuriga, mis paiknes USA saatkonna 6. korrusel. Seda oli proovitud ka varem, kuid katsetuste käigus neeldus tohutu kogus energiat ja seadmed süttisid põlema. Vene tuletõrjujaid hoonet kustutama ei lubatud.
Augustis 1991 (Augustiputš) töötas kõik õlitatult.  Kiir fokusseeriti Valgele majale (Venemaa valitsuse hoone) ja samaaegselt lisati signaalile informatsioonipakett, mis tõstis inimestes alkoholi tarbimisvajadust. Inimjõugud hakkasid kogunema. (Alkohol avab inimese personaalse psühhotroonse kaitsebarjääri, mis kergendab inimese tegutsemise mõjutamist ja seda eriti kui inimene viibib grupis. – E.B). Inimesi haaras ärritus. Hakati ehitama barrikaade. Mitte keegi aga ei märganud kogu toimuva operetilikku iseloomu – justnagu kellegi nähtamatu käsi ronis inimeste alateadvusse ja kiskus sealt välja poolununenud klišee: Krasnaja Presnja, aasta 1905, „Maha autokraatia!“, „Elagu Revolutsioon!“. 1991. aastal sellesamale Krasnaja Presnjale kogunenud inimeste ajudes omandasid vanad mälupildid aga uue leksikalise kuue: „Maha partokraatia!“, „Elagu demokraatia!“. Siis pidas Jeltsin kõne. Millegi pärast ronis ta mikrofonidega varustatud rõdult alla ja seadis end tanki otsa kõnet pidama. Täpselt nagu revolutsiooni aeg ja Lenin soomusautol kõnet pidamas! Rahvas tervitab juhti! Tuhanded biorobotiteks muudetud inimesed täitsid Valge maja ümber asuva territooriumi. Varsti nimetatakse see ala Vabaduse väljakuks».
Bulgaaria teadlase poolt öeldule saab lisada vaid kolm asja:
1. Pikaajalise vastasseisu ajal Iraagiga kasutasid jänkid mitte ühte „Belknapi“. 2002. teisel aastal saabus Pärsia lahte terve analoogsete laevade spetsiaaleskaader. See töötas koos raskete erilennukite eskadrilliga, mis kandsid enda pardal retranslaatoreid. Teisisõnu asus lennuki pardal seesama aparatuur, mis töötas Moskvas. (Vahemärkus: üks analoogne lennuk tulistati Iraagi õhukaitse poolt alla ja vene spetsialistidel õnnestus lennuki rususid uurida) Lokaalsetel eesmärkidel kasutati Iraagis mobiilseid psühhotroopseid kiirgureid, mis olid paigutatud maasturitele ja soomustehnikale. Muide, just need seadmed aga mitte sugugi vaesustunud uraani sisaldavad mürsud, olid põhjuseks, miks mõnekümnel NATO sõduril ütles üles närvisüsteem ja tekkis valgeveresus.

2. Ameeriklaste poolsele psühhotroonse relva kasutamisele Moskva sündmuste ajal, viitas mitte kõiketeadev ent tabamatu „onu Vasja“, vaid tollane Vene Föderatsiooni kaitseminister, armeekindral Konstantin Kobets.

3. 1989 aasta detsembris oli seesama „Belknap“, koos vene raketiristlejaga „Slava“ turvamas kuulsat Malta-kohtumist, kus kohtusid NLKP peasekretär Mihail Gorbatšov ja USA president George Bush. Kuidas teile sobib selline kokkusattumus? Kohtumise nukrad tagajärjed on kõigile teada. Gorbatšov andis koos saba ja sarvedega käest kogu sotsialismileeri koostöö ning avas ameeriklastele tee Ida-Euroopasse. Siin tekibki küsimus, kas äkki abistati Gorbatšovi selle ajaloolise otsuse tegemisel „Belknapil“ asuva  psühhotroonse kiirguriga?
„Belknapi“ järgmine visiit Mustale merele toimus juunis-juulis 1993, mis samuti oli meeldejääv aasta. Kes on unustanud, siis tuletan meelde, et sel aastal sõitsid Moskvas jälle tankid ja kostus automaadivalanguid. Õigluse nimel tuleb öelda, et „Belknap“ lahkus Mustalt merelt enne seda kui Moskvas taas kuumaks kiskus. Kuid millegi pärast ta seal ju käis? Isiklikult arvan, et ameeriklaste visiit oli seotud uute psühhotroonsete kiirgurite häälestamisega, mis olid paigutatud juba vahetult Moskvasse. See võis neil aastatel olla täiesti reaalne, sest härra Jeltsini valitsemisajal peremehetsesid jänkid üle kogu Venemaa ja tahtmise korral oleksid oma seadmed saanud paigaldada kasvõi Lenini Mauseleumi Punasel Väljakul.
Psühhotroonse relva kasutamist 1993. aasta veristel oktoobripäevadel tundsid enda nahal paljud. Kõikidest jutustustet kokkuvõtet tehes saab teha järelduse, et Moskvas töötas üheaegselt mitu kiirgurit, millede mõju oli diametraalselt vastupidine. Mõned neist sõidutati sündmuskohtadesse, kus viibis täiesti apaatne rahvahulk, kelle mittekadestatav saatus seisnes selles, et oma verel lasta voolata võimalikult suurele asfaldipinnale. Teised – vastupidiselt – loopisid sõdureid süütepudelitega, ei lasknud neil situatsiooni kontrollida, nad ei kahelnud, et peavad püha võitlust uue Venemaa ja suure presidendi Boriss Jeltsini eest. Zombid tapsid ilma igasuguse valikuta ja hirmuta võimalike tagajärgede ees. Mõnede pealtnägijate sõna-sõnalised jutustused:
Vene Föderatsiooni julgeolekuteenistuse teaduslik konsultant Juri Malin: «Inimesed unustasid äkitselt ostetud lennuki- ja rongipiletid. Neid tõmbas Moskva kesklinna poole, absoluutselt taipamata, mis seal toimub ja  mis jõud neid magnetina sinna tõmbab. Algas tulistamine. Kõhtu ja mujale kehasse haavatud inimesed kukkusid. Ülejäänud vaatasid seda ükskõikselt pealt ja  sõid rahulikult jäätist ning jõllitasid ükskõikselt Valge maja juures tapetuid.».
Ajalehe „Anomaalia“ toimetaja Tatjana Sõrtshenko sattus Pidurdava Välja mõjupiirkonda. Metroopeatusest töökohani oli 30 meetrit. Nende 30 meetri läbimiseks kulus tal rohkem kui pool tundi. «Metroost väljudes tekkis tunne, et sain tolmu täis kotiga vastu pead. Ma seisin ja ei saanud aru, kuhu peab minema. Selleks et sundida aju töötama hakkasin mõttes korratabelit meenutama. 3×3 tuli meelde, 3×4-ga sain hakkama sõrmede abil».
Albina Morozova – Valge maja naabruses asuva korrusmaja elanik, kes sattus Ärritava Välja mõjupiirkonda. Veidi enne sündmusi sattus ta autoavariisse ja seetõttu jälgis toimuvat ratastoolis istudes oma 8. korrusel asuva korteri aknast.  «Mul tekkis tunne, et nüüd peab pommitama. Keda? Milleks? Ma ei teadnud. Tarvis on pommitada ja kõik! Ma täitsin kolm pudelit veega ja sõitsin ratastooliga akna juurde ning viskasin need alla.  Täielik mõistuse kadu, kuid sellel hetkel tundus mulle, et teen midagi väga tähtsat. All seisid inimesed ja ma pommitasin neid loomaliku agressiivsusega. Hiljem oli mul väga piinlik oma käitumise pärast, kuid sel päeval ei olnud ma mina ise».
Konfliktis osalenute käitumises oli tõepoolest märgata kummalist ja seda isegi väga palju. Üldteada fakt on see, et sageli hakkasid lahingut pidama üksused, kes asusid barrikaadide samal poolel ja halastamatu relvastamata rahvahulga tulistamine, mille korraldas Ostankino telekeskuse juures eriüksus „Vitjaz“?! Paljudel on meeles Ostankino teletorni põleng… Generaatorite hävitamisest, mis muuhulgas paiknesid ka Ostankino teletornis ja nende hävitamise tehnoloogiatest on üksikasjalikult kirjutanud N. Levašov.

http://www.rnto.club/biblioteka/Bittner-E.A./Stati/psihotronnoe-oruzhie-chast-pervaja-predistorija.html

Psühhotroonne relv. II osa.  Psühhotroonika Venemaal.
E.Bitner

Vladimir Mihailovitš Behterev – väljapaistev psühhiaater, neuropatoloog, füsioloog, psühholoog, akadeemik.
Vene ning seejärel nõukogude teadlased olid saatuse tahtel samuti  psühhotroonse relva loomise lätete juures. Tõsi küll, enamik neist tegeles tööga, mis oli seotud psüühiliste haigete ravimisega. Nendes seas olid ka sellised väljapaistvad teadlased nagu: akadeemik Behterev, professor Setšenov, insener Bernard Kažinski, dresseerija Vladimir Durov jt. Nende edu ja avastused olid sellised, et pälvisid maa juhtkonna erilise tähelepanu. On olemas informatsioon, et Stalin kutsus Behterevi enda juurde ja tegi ettepaneku luua seade, mis muutnuks inimesed vagurateks, alandlikeks ja absoluutselt õnnelikeks orjadeks. Behterev, olles tõeline teadlane ja arst, lükkas selle ettepaneku vihaselt tagasi. Nädal pärast jutuajamist Staliniga suri Behterev  ootamatult – olevat nagu konservidest mürgistuse saanud.  Kohe peale teadlase surma tulid NKVD töötajad ja võtsid teadlase kõik tööd enda valdusse ning need salastati.  (Vahemärkus: akadeemik Behterevi mõnedel töödel on ka veel täna saladuse pitser). Loomulikult ei jagunud kõikidel teadlastel hingetugevust ja kodanikujulgust suure juhi „palvele“ mitte vastu tulla ja loogika ütleb, et psühhotroonse relva loomine võis ikkagi oma stardi saada.
Informatsioon nõukogude teadlaste saavutustest ja mitte ainult Stalini projektidega tegelevate teadlaste saavutuste kohta, jõudis mingil viisil ka NSV Liidu piiride taha.  Spioonid, diplomaadid ja kõiksugused „sõprusdelegatsioonid“ viskusid korraga enneolematu võimuallika otsingutele. Osa informatsioonist jõudis tõepoolest ka piiri taha ja enamuses Sakasamaale. Minu isiklikul hinnangul said just need andmed lähtepunktiks uuringutele, millega hiljem hakati tegelema ka „Anenerbes“.
Suure Isamasõja ajal oli Nõukogude Liidus ainsaks küsimuseks ja ülesandeks ellujäämine. Teadusel, nii oluline kui see ka oleks olnud, polnud selles kohta. 1945. aastal tulid teadlased oma töölaudade juurde tagasi ja neile oleks väga kasuks tulnud „Anenerbe“ teadlaste tööd, kuid kahjuks viidi peaaegu kõik teadlased ja töömaterjalid Ameerikasse. Tulemusena õnnestus ameeriklastel saavutada märkimisväärne edumaa. Võimalik, et just selle pärast on võimalik selgitada fakti, kus 1975. aastal tegi N.Liit USA-le ettepaneku psühhofüüsiliste relvade täieliku keelustamise kohta.  Jänkid keeldusid ettpanekust järsult ning kiirendasid ettevalmistusi mastaapseks psühhotroonseks sõjaks.
Selle asemel, et mobiliseerida kõik reservid ja likvideerida oluline mahajäämus ning välja töötada efektiivsed kaitsevahendid, kontsentreerus nõukogude valitsus oma „tuumanuia“ võimsuse suurendamisele. Mis puudutab psühhotroonset relva siis sellega tegeldi vaid KGB spetsiifiliste vajaduste rahuldamise eesmärgil.

1991. esimesel aastal sai psühhotroonse generaatori võimekust omal nahal tunda Boris Jeltsin isiklikult ja kes teab, võibolla oli just see juhtum probleemi tegeliku tõsiduse teadvustamise ajendiks. Sündmust kirjeldab eru-kindralmajor Boris Ratnikov, Vene Föderatsiooni Julgeolekuteenistuse ülema asetäitja:
«Boris Nikolajevitši käitumises hakkas ilmnema kummalisi jooni. Peale 40-50 minutilist tööd oma kabinetis, hakkas Jeltsinil halb: pea hakkas valutama, tekkis iiveldustunne ja külalisi vastu võttes oli ta pidevalt hajevil. Piisas aga kabinetist lahkumisest ja hea enesetunne taastus üpris kiiresti. Koos Koržakoviga (Aleksandr Koržakov – KGB kindral-leitnant, presidendi julgeolekuteenistuse ülem) kahtlustasime, et midagi on ruumiga valesti ning otsustasime teha põhjaliku uuringu. Pärast tunde kestnud otsinguid, leidsime raamaturiiulite vahelt nišši, milles asus kiirguri antenn – traadile pingutatud presendist ruut mõõtudega 1,2×1,2 meetrit ja selle keskel olev kiirgur koos kaugjuhtimisblokiga. Kahjuks ei õnnestunud meil seadme paigaldajat kindlaks teha».
Ööl pärast läbiotsimist kadus leitud seadeldis kõige salapärasemal moel Koržakovi lukustatud ja valve all oleva kabineti lauasahtlist. Niisiis, seadeldist tundma õppida ning leida üles isikud, kes Venemaa esimesele presidendile tehtud mentaalse rünnaku taga olid, kindlaks teha polnud enam võimalik. Arvestades aga selle austava hoolitsusega, mida ameeriklased Jeltsini suhtes üles näitasid,  võib julgelt välja käia veksli, et nad selle aktsiooniga seotud olid. Õhku jääb ka variant number kaks, kus tegemist on kodumaiste meistrimeeste ja Boris Jeltsini „talendi austajatega“. Millega mentaalne mõjutus päädima pidanuks, pole teada. Arvatakse, et just pärast seda töötlust tekkis Jeltsinil vastupandamatu tõmme alkoholi suunas.
Ei näidanud presidendi ihukaitse üles vajalikku läbinägelikkust ja kiirust.  Nädala-kahe pärast võidi Jeltsin tõepoolest avastada laiaulatusliku insuldi- või infarkti kätte surnuna. Just selles peitubki psühhotroonse generaatori veel üks „imeline“ omadus. Psühhotroonse generaatorit saab lisaks elava olendi aju mõjutamisele kasutada ka kui kõige tavalisemat taparelva. Selleks on tarvis ainult kiirguri häälestamist vajalikule sagedusele. Elektromagnetvälja võnked langevad kokku ohvri keha ühe või teise organi loomulike võngetega (näiteks süda). Tekkiva resonantsi tulemusena ei pea organ enam vastu ja tekib füüsiline kahjustus, mille tõttu ohver hukkub või toimuvad organis pöördumatud muutused, mille tulemusel tekib raske haigus. Selle loo kõige jubedam külg on see, et selle eest pole end praktiliselt võimalik kaitsta. Psühhotroonne kiirgus läbib ilma igasuguse takistuseta hooneid, seinu ja tankisoomust.
Sellise rafineeritud relvaga tapeti 13. novembril 2010 oma Prantsusmaal asuvas kodus Svetlana Levašova. Suunatud toimega kiirgus tuli läbi telefoniside. Selle madalsagedusliku helilise psühhotroonse relva liigitas N. Levašov „kivistunud muusikaks“ ja kohtumistel rahvaga seletas, kuidas see signaal edasi antakse. Oli väga palju kahtlejaid, et kas ikka telefon on suuteline sellist sagedusdiapasooni üle kandma. Kogu lugu on selles, et kuulda polnud mitte kõige vähematki helisignaali, kuid oli olemas sagedusspektri impulss, mis Svetlanale edasi anti hetkel, kui ta automaatvastajale jäetud teateid kuulas. Salvestatud „müra“ läbikuulamisel käivitus automaatne madalsageduslik magnetimpulss, mis oli adresseeritud kindlasse kohta. See impulss salvestus seadmesse mittekuuldava lisasignaalina. Energeetiline löök käis läbi aju (mitte selle füüsikalis-tihedalt ettekujutatava osa, vaid tema eksistentsi  neutrontasandil) ning anti edasi südame rakkudele ning see suurendas organi resonantssagedust ja autonoomne võnkeprotsess kutsus esile südamelihase rebenemise. See oli surmav löök, sest läheduses polnud kedagi, kes suutnuks aidata.

Kaks aastat pärast Svetlana surma, samasugusel meetodil, kuid lähedal asuvast psühhotroonsest kiirgurist (sama maja tühjana seisev naaberkorter) ja akna all valvet pidavast masinast tuleva signaaliga tapeti ka Nikolai Levašov – üks 2012 aasta Venemaa presidendikandidaatidest. Psühhotroonsed rünnakud tema vastu kestsid mitmeid nädalaid ja see sundis Nikolaid kogu oma jõudu suunama enda taastamisele. Rünnakute tulemuseks oli kopsuarterisse trombi tekkimine, mis moodustus tema enda DNAst loodud viiruse kaasabil.  Sellistel viirustel on rangelt individuaalne ja aadressipõhine toime ja ta mõjutab ainult konkreetset inimest. Aju pole suuteline väga pikka aega sellist viirust ära tundma. Nikolai Viktorovitš sai sellega hakkama, kuid viiruse ülevõimendatud hävinemisel vabanenud tohutu toksiinidehulk tekitas tromboosi, mis oligi unikaalsele vene teadlasele surmavaks „kuuliks“…

Peamiseks psühhotroonsete generaatorite ülesandeks jääb siiski elanikkonna mõistuse ja meelsuse mõjutamine. Ollakse arvamusel, et aastatel 1980 ja 1984 USA presideniks valitud Ronald Reagan, sai oma ametikoha mitte ainuüksi valijate häälekal toel vaid teda abistati ka vaiksete, tagasihoidlike ja oma töös märkamatute kümnete psühhotroonsete seadmete abil.
1991. aastal võttis psühhotroonse demokraatia teatepulga enda kätte Venemaa, kus viidi läbi esimesed „vabad“ valimised. Nagu rääkis oma intervjuus kindralpolkovnik Leonid Ivašov on psühhotroonsed kiirgurid oma tööd tegemas veel tänaselgi päeval: «Psühhotroonne relv on Venemaa territooriumil olemas. Moskvat ümbritseb vähemalt kaheksa tehnilist objekti. Selleks, et rahvas mässama ei hakkaks ja õigesti hääletaks, lülitatakse need objektid lihtsalt töösse. Taolisi objekte on spetsialistid märganud ka Moskvas sees. Teaduslik-luureüksus, kes neid objekte külastab likvideeritakse väga kiirelt…».

Nii nagu on olemas meetodid rahvahulkade mõjutamiseks psühhotroonse relvaga nii on olemas ka meetodid sellise mõjutuse lõpetamiseks. Sellest on Nikolai Viktorovitš Levašov rääkinud oma raamatu «Зеркало моей души» (Minu hinge peegel), teises köites: 

«Reedel, 29.aprillil 1992, puhkesid Kalifornias , peamiselt Los Angeleses massilised rahutused ja seda peamiselt mustanahalise elanikkonna seas. Tapeti inimesi, põletati autosid ja rööviti kaupluseid. Kümned tuhanded mustanahalised märatsesid ja laamendasid! Märatsejate ohvrid olid enamuses valgenahalised. Paari päeva möödudes väljus olukord täielikult kontrolli alt. Föderaalvalitsus saatis rahvuskaardi märatsevat rahvahulka maha suruma, kuid tulemus oli praktiliselt nullilähedane.
Reedel, 1. mail 1992, kell 18 tuli John minu järjekordsele seansile.  Ta oli sellel päeval viimane patsient ja peale tööd tekkis meil vestlus, mis väga kiirelt suundus rahvarahutuste teemale. MMinu jaoks täiesti ootamatult hakkas John rääkima sellest, et rahvuskaart ei suuda olukorda kontrollida ja, et kui see, mida ma tegin NSVL-s on tõsi, oleks ta mulle väga tänulik kui ma neil rahutustel raugeda laseksin! Siin pidas John silmas sündmuseid, mis olid toimunud 25.02. 1990 ja 20. augusti ööl vastu 21. augustit 1991 milledesse ma sekkusin ja millest olin ka mõnel oma esinemisel rääkinud…
…
Ameerika Mustanahaliste rahutused olid provotseeritud ameerika enda eriteenistuste poolt. Provokatsioonide eesmärgiks oli rahutuste kattevarjus mõnede ebamugavate inimeste kõrvaldamine, kes nende räpaseid plaane segasid ja seda ka eriteenistuslaste endi seas ja viisil et nende endi „kõrvad“ kusagilt välja ei paistaks. Massirahutused on selliste asjade läbiviimiseks just see kõige parem meetod. Rahutused said alguse kui mõisteti õigeks neli valget politseinikku, keda süüdistati mustanahalise peksmises…
 …
Föderaalvalitsus tõi Los Angelesse 23000 erinevate jõustruktuuride esindajat. Kuigi tapetuid oli 15, haavatuid sadades ja arreteerituid 12000 ei näidanud märatsev rahvamass mingeid rahunemise märke! Selliseks oli kujunenud situatsioon kell 18.30, 1. mail 1992.
Järgmisel päeval 2. mail 1992, John helistas ja tänas mind abi eest! Ta ütles, et juba kella 20.00-ks rahunes kõik maha ning 2. mail sisenesid föderaaljõud mässavatesse rajoonidesse ning tõsist vastupanu ei avaldanud neile mitte keegi! Kõik lõppes ootamatult ja nagu võluväel. Johnnil puudus igasugune mõte seda kõike välja mõelda ja mis veel üllatavam, korratused lõppesid üheaegselt ka kõikides teistes linnades, kusnad olid alanud päev hiljem kui Los Angeleses. Keegi oleks nagu kõikides linnades mingile lülitile vajutanud. Selliste sündmuste juhuslikkus on nullilähedane! John, ja inimesed, kes tema taga seisid mõistsid, et see, kes „lülitile“ vajutas, olin mina. Ma vajutasin lülitile mitte iseenda initsiatiivil vaid seepärast, et mul paluti seda teha. Peale seda taipasid ameerika eriteenistused, et üht teist minu toimikus vastab tõele. Loomulikult ei vähendanud see nende minu suunalist huvi, vaid nagu oligi oodata, see hakkas kasvama. Kõik minu tegemised olid väga põhjaliku jälgimise all».
Sarnaseid „rubilniku väljatõmbamise“ meetodeid täiustas ja kasutas N.Levašov oma edasises töös Moskvas mitmeid kordi ning nurjas läbi selle nii mõnegi eriteenistuste poolt planeeritud provokatsiooni. Tehnoloogiad, mille ta lõi koos Vene Teaduslik-Tehnilise Ühinguga (http://rnto.club/) võimaldavad ka täna ennetada psühhotroonse relva mõjutusi inimesele. Programmide «СветЛ» loomisel  leidsid reaalset  kasutust ka paljud A. Hatõbovi poolt tehtud arvutused ja neid kasutati mitte ainult programmide loomisel.

Kindralmajor Nikolai Alekseejevitš Šam (Николай Алексеевич Шам. https://rg.ru/2007/06/01/razrabotki-kgb.html) on mõistatusliku vene hinge metafoor ja inimene-teadmiste allikas. Tema ettekanne on samm uue ja puhta bioloogiaga tsivilisatsiooni suunas ja põgenemine planeedi jaoks surmatoovast keemilis-tehilisest  progressist. See on aken uude tehnokultuuri, mis kasutab Maa loomulikke jõude ja energiaid.
Nikolai Aleksejevitš (1940) töötas KGB süsteemis alates 1966. aastast ja alates 1974. aastast organisatsiooni keskaparaadis. Kindrali auastme sai ta 1986. aastal. 1991 sai temast KGB ülema esimene asetäitja. 1992 läks tervisliku seisundi tõttu erru –  see on ametlik versioon. Tegelikuks põhjuseks oli aga konflikt tollase KGB ülema Bakatiniga, kes edastas ameeriklastele strateegiliselt tähtsat informatsiooni ning Moskvas asuva USA saatkonna pealtkuulamissõsteemide skeemid.
Pärast erru minekut tegeles ärimaailmas ja oli üks kompanii ЦИНТ (Teadusmahukate tehnoloogiate uurimiskeskus) asutajatest, 1999. aastast alates juhtus korporatsiooni «Гринмастер», mis tootis kaitsetööstuse tehnoloogiate alusel erinevaid olmetehnika seadmeid.
Just kindral Šam’i juhtimisel toimusid kontsernis АTТ (Аutomaatika, Teadus ja Tehnoloogia) mitmete revolutsiooniliste, erinevaid valdkondi hõlmavate tehnoloogiate  uurimistööd.

„“Peageeniuseks“ sai Aleksandr Hatõbov – Jumala  Matemaatik Maa peal, kelle me AHT-sse tööle tõime. Aleksandr lõi oma personaalse matemaatika, mida uurides ekspertide kõik ihukaravad püsti tõusid. Kui detailidesse mitte langeda siis Hatõbovi meetod võimaldas kõige keerukamid matemaatilisi ülesandeid lahendada kümneid kordi kiiremini. Näiteks kuulus „Travelling salesman problem”. Kujutage ette, et te olete müügiagent ja teil tuleb külastada kümneid, siin-seal mööda maad laiali olevaid linnu ja te peate seda tegema minimaalse aja ja -rahakuluga.  Mida rohkem sihtpunkte, seda raskem ülesanne. Hatõbov krõbistas selliseid ülesandeid nagu päevalilleseemneid. Me kontrollisime tema meetodi töövõimekust ning pakkusime talle lahendamiseks ülesandeid, millede kallal olid oma ajurakke kulutanud akadeemiliste kraadidega pead. (Me muidugi ei öelnud, et ülesanded on juba lahendatud). Tulemus ületas kõiki ootuseid. Ta sai kontrollülesannetega, millede lahendamiseks traditsioonilistel matemaatikutel oli kulunud päevi ja isegi kuid, hakkama loetud minutite jooksul. See inimene oli suuteline arvutusmasinate maailmas revolutsiooni tegema.
Läbi KGB õnnestus Hatõbovile saada korter ning ta suunati tööle ühte Teaduste Akadeemia instituuti, mis tollal tegeles väga keerulise ülesandega: tuumarelvade kandjate avastamine kosmoseluure aparaatide abil. Teda aga ei tahetud seal eriti märgata ning mingit tööd talle ei antud ning ta nõustus seetõttu väga kergelt üle tulema kontserni ATT ja sealjuures tõi ta endaga kaasa ka mõned tuttavad leiutajad. Meie kavatsust muuta ATT läbimurdeliste tehnoloogiate keskuseks, toetati NSVL Ministrite nõukogu IV sektoris, mis loodi 1988 ühe valitsusasutuse juurde.
Selle struktuuri peamiseks ülesandeks sai suurte riiklike projektide analüüs: kas üleüldse on neid mõtet ellu viia või mitte? Me otsustasime riskida, sest riigi majandus oli revolutsiooniliste „reformaatorite“ tegevuse mõjul juba igast õmblusest rebenemas. Ministrite nõukogu 6-s sektorvõttis asjad enda kanda ning hakkasid toimuma ettevalmistused kooperatiivse riikliku kontserni ATT loomiseks.  Sinna juurde loodi ka nõukogu, kuhu kuulusid riikliku teadus- ja tehnika komitee liikmed, prokutratuuri- ja tolli esindajad, KGB ja majandusministeeriumi esindajad. Sellesse nõukogusse kuulusin ka mina. Ülikasumlikelt operatsioonidelt saadav tulu pidi minema läbimurdeliste, maailmas analooge mitteomavate tehnoloogiate arendamisse.  ATT kaugematest ülesannetest ei taibanud keegi mitte midagi… tõusis suur tohuvabohu ja ATT läks hingusele. Siin polnud tegemist mitte lihtsalt kooperatiivi lõpuga, vaid purunes esimene katse luua riskikapital või riskiettevõte, mis oleks suutnud NSVL majandusele uuesti hinge sisse puhuda».
ВSamal ajal teatas Samaara bioloogiateadlane K, et töötab projektiga: Instinkti Koodi Murdmine. Eesmärk – tohutu intellektuaalse energiahulga vabastamine. Ta tegi katseid koerte ja huntidega, kellel ta surus alla agressiivsuse ja apluse, kuid oli ka vastupidiseid resultaate. Kateedri suletud koosolekul demonstreeriti ka torsioonvälja generaatorit. See koosnes kahest vasest korpusest, mis jalamil olid omavahel vaskplaadiga ühendatud ja mida ümbritsesid jämedad korpuste kinnitatud juhtmed. See ühendati vooluvõrku ning hakkas tööle – nii nägi tollal välja psühhotroonne generaator. Nagu hiljem tõestas A. Hatõbov, oli see tupiktee, sest tollal ei teadnud veel keegi midagi energiate füüsikast, intellektuaalne energia sealhulgas.
Psühhotroonne generaator lõhkus ära sagedusvõre spektri, mis formeeris objekti stabiilsust hoidva struktuuri ja see põhjustas struktuuri lagunemise (näiteks muutuse raku, lümfi jne. morfoloogias). Eriti selgelt väljendus see Aju ja Elava Raku vaheliste sidemete purustamises, mis lõppkokkuvõttes viis onkoloogiliste haiguste tekkimiseni.  Neid masinaid „ümber teha“ või häälestada polnud võimalik. Seetõttu pidas N. Levašov kõige optimaalsemaks viisiks selle kurjuse hävitamist ja seda ta ka tegi.
Tollal ei hävitatud kõiki psühhotroonseid generaatoreid ja mõned mudelid suudeti ka aja jooksul taastada ning neid kasutati erinevais situatsioonides. Uudistes avaldatu näitab, et ka käesoleval ajal teostatakse eksperimente, mida teatud valitsusringkonnad kureerivad, täpsemalt need, kelledel on selgelt väljendunud Aju puudumine, kuid kellel on veel säilinud automotoorne soov „maailma valitseda“.  Nii mõnegi isiku soovi suuri rahvamasse psühhotroonselt mõjutada on väga kerge tema avaldustest välja lugeda, kuid see, mida püütakse kosmosest teha ei saavuta iga kord efekti, sest kõigil pole võimalust objekte kosmosesse lennutada. Need on aga juba teised lood ja teine aja lugu.
Viimastel aastatel on Venemaa territooriumil perioodiliselt tehtud inimeste massilise kodeerimise- ja zombistamise katseid. Inimökoloogia komitee initsiatiivgrupi andmetel on vähemalt 95-st linnast laekunud andmed inimestelt, kes on enda peal tundnud psühhotroonse mõjutuse toimet. On selgelt märgata, et mõjutusrežiim on märgatavalt tugevnenud Riigiduuma valimiste ja teiste sarnaste mastaapsete ettevõtmiste perioodidel.
Inimeste töötlemistehnoloogiad jõudsid sinnamaale, et elamukompleksidesse hakatai paigaldama bioenergeetilisi generaatoreid, mis ühendati kas elektri-või televõrguga. Need generaatorid kiirgasid ööpäevaringselt sagedusdiapasooni 1,4-2,2 МHz. Nõukogude Liidu raadiovastuvõtjates see sagedusala puudus ja raadiosignaali oli võimalik avastada lääne raadiovastuvõtjaid kasutades. Spetsialistid tegid kindlaks, et igale moduleeritud impulsitüübile vastab teatud kindel emotsionaalne häälestatus: teadvustamata hirm, allasurutus, ükskõiksus jne. Võis olla ka vastupidi: õnnetunne, vaimustus, rahulolu jne. Signaalidega sai esile kutsuda füsioloogilisi tunnetusi: põletus ja sügelus erinevates kehapiirkondades, erineva iseloomuga peavalud…
Läbi loodud generaatorite sai tollase psühhotroonse relva mõjutusel kutsuda esile vastikustunnet ühe- ja sümpaatiat teise poliitilise liidri suhtes. See on üks psühhotroonse töötlemise võte, mida poliitiliste eesmärkide saavutamiseks kasutatakse. Läbi kuulatava raadioprogrammi või vaadatava telesaate võidi teid kodeerida vastavate spetsiaalsete raadiosignaalidega, mis panid teid ühe või teise poliitiku suhtes oma meelsust muutma. Raadiosignaalide pidev kordamine ja järjestus kutsus esile teatud tundeid ja emotsioone. Öösel, unetundide ajal kui kaob teadvuse ja alateadvuse vaheline piir, seda signaalijada korrati, et hinnang vastava poliittegelase suhtes kinnistuks.
See ilming on absoluutselt identne informatsiooni raadiosignaalide kaudu edasi kandmisele: kui teie vastuvõtja on häälestatud raadiojaamale aga sellelsamal sagedusdiapasoonil hakkab tööle teine raadiojaam, mille signaal on tunduvalt võimsam või ta asub teie vastuvõtjale lähedamal ja juba seetõttu on tema sisendsignaal tunduvalt võimsam, hakkate te selle tulemusena kuulma ainult võimsamat signaali ning puudub mistahes võimalus kuulda seda raadiojaama, mida teie tahate kuulata.
Selliste mõjutuste tagajärgedeks on kõrgendatud suremus, kõrge haigestumus vähki, väärarenguga laste sünd, suur enesetappude hulk ja seda eriti noorte hulgas. Vastavalt viimastele ameerika teadlaste uurimistöödele viib pikaajaline viibimine isegi suhteliselt nõrkades elektromagnetväljades organismi rakkude keemiliste sidemete nõrgenemiseni. Lõppkokkuvõttes viib see leukeemiani, rinna-, munasarjade, emaka-, eesnäärme- ja ajuvähi tekkimiseni.
Kas sellisest situatsioonist on väljapääs? On. Need on tehnoloogiad, mille N. Levašov, teades suurepäraselt seda, mis tulevikus toimuma hakkab, omal ajal välja töötas ja programmid, mis nende tehnoloogiate ja A.Hatõbovi arvestuste põhjal välja töötati.
Hatõbov tegi psühhotroonse relva väljatöötamise ajal väga intensiivset koostööd Aleksandr Aleksandrovitš Dejeviga.
Avioinsener Dejev oli venemaa teaduses üks unikaalsetest, salapärasematest ja hämmastavamatest kujudest. Kummaline oli ka tema „lahkumine“ 1992. aasta. Ta kutsus sõbrad külla ja ütles, et sureb kahe päeva pärast ja nii ka juhtus.
Dejev leiutas fantastilise tehnoloogia – seesmine kütusegeneraator – oleks suutnud aastas säästa 15-20 miljonit tonni bensiini. See on tegelikult väike osa sellest, mille Dejev lõi. Ta avastas uue välja – D-välja ja lõi aparaadid – D-välja generaatorid. Dejev kandis sõrmust ja nagu ta väitis, on selle sõrmuse külge joodetud purunenud UFO tükid, mis andsid talle võimaluse väga palju ära teha ja kõik, mille ta valmis ehitas ja lõi, see töötas ja töötas suurepäraselt. Ta rääkis, et tema D-väli on võimeline imet tegema. Ta väitis, et see on suuteline ühe eseme omadusi üle kandma teisele esemele ja seda isegi väga suurte vahemaade taha; suudab puhastada järve vee kahjulikest lisandeist ühe veeklaasi abil ja see klaasitäis on suuteline kõik need omadused üle kandma miljonitele tonnidele järveveel; D-välja generaatorid on suutelised likvideerima radiatsiooni suurtelt maa-aladelt. Nad on suutelised muutma nafta viskoossustja seeläbi suurendada puuraukude tootlikkust, nende abil saab puhastada naftat parafiinist ja väävlist, mille läbi pikeneb torujuhtmete ja kogu töötlemisahela tootlikkus ning kokku võimaldaks see Venemaa majandusele säästa aastas miljoneid tonne kallist kütust.
D-generaatorid võimaldavad tõrjuda umbrohtu ja tõsta põllumajanduskultuuride saagikust ja seda viimast läbi kultuuride kastmise generaatoriga töödeldu veega. Generaatorid leiaks rakenduse ka loomakasvatuses.
Nende generaatoritega saab puhastada tööstusheitmeid, saab kiirendada radioaktiivsete ainete lagunemist ja ravida onkoloogilisi haiguseid, nende abil saab jookidele ja salvidele anda ravivad omadused.
Pealeselle rääkis Dejev võimalusest luua printsipiaalselt uus kaugside vorm – tunduvalt puhtam ja püsivam kui raadioside.
Kallis lugeja kui sa oled lugenud Nikolai Levašovi raamatu «Зеркало моей души» (http://www.levashov.world/books )kolmanda köite järge, mille on kirjutanud  F.D Škundõrev «Светлый Веник Левашова в Банном деле Хатыбова» (https://shkrudnev.com/index.php/component/k2/itemlist/category/86?Itemid=758 ) ja teile pakub huvi Programmi «СветЛ» võimalused, mille loomises on kasutatud A. Hatõbovi, kes tegi tihedat koostööd Dejeviga töid ja arvestusi siis avaneb selle informatsiooni läbi võimalus saada ettekujutus, mida suutnuks teha Levašov läbi oma dodekaeedri struktuuriga ränikristallist kandjatele salvestatud informatsiooniga.  Radoaktiivsete jääkide lahustamine kuni aatomite tasandini välja, veebasseinide puhastamine jne. Seesama D-välja põhimõte on leidnud täna kasutamist kompleksides  ja «СветЛ-Флора» ( http://svetl.name/ )
Need tehnoloogiad tekitavad spontaalsetele või suunatud- ja kahjustava toimega elektomagnetimpulssidele eituse ning sellele lisanduvad individuaalsed korrektsiooni- ja adaptsiooniprogrammid mis aitavad inimesel Ülemineku Perioodiga kaasnevaid muutuseid kergemini läbi teha!
Loomulikult võib sellesse kõigesse suhtuda ka rohkem kui skeptiliselt, kuid täna avaldati tööd, mis avavad (juba minevikuvormis) silmad selle kohta, mida kutsuti nn. Maa ja Inimese «maaväline mõjutamine» ja  «bioloogiline juhtimine»
Töödega saab tutvuda veebilehel:  http://www.salvatorem.ru/
Ülaltoodud näidetest järeldub, et psühhotroonset relva ja psühhotroonseid generaatoreid on aktiivselt kasutatud ja kasutatakse veel ka tänases päevas. Nende tööd avastada ja fikseerida on erakordselt raske. Juba ainuüksi taolise inimteadvuse mõjutamise võimaluse tunnistamine demokraatlikus ja vabas ühiskonnas garanteerib paremal juhul ainult pahameeletormi väga laiades rahvahulkades. Just see on põhjuseks, miks valitsused, kes psühhotroonset relva valdavad, keelduvad tunnistamast mistahes fakti isegi selle kohta, et taolised süsteemid üleüldse maailmas olemas on.

Elena Bitner, 29.12.2017
http://rnto.club/biblioteka/Bittner-E.A./Stati/psihotronnoe-oruzhie-chast-2-psihotronika-v-rossii.html

Psühhotroonne relv. III osa. Energoinformatsiooniline mõjutus ja „rubilnik“
(rubilnik – kunagi nõuka-ajal olid elektri peakilbid, mille küljel asus kang, mille abil sai kogu süsteemist voolu korraga  välja lülitada)

Pärast paljusid edutuid kanderakettide starte,  pardal  salastatud erimissioonidega (kolm korda võib arvata mis eesmärk neil oli) satelliidid ja  mis toimusid  nn. võtmekuupäevadel enne teatud sündmuseid ning kus tehnika pidi neid sündmuseid vajalikus suunas mõjutama ehk suunama laiad rahvahulgad tegema kellelegi vajalikke samme. Selle järel hakkas samaaegselt suurlinnade tänavaile ilmuma antennidega täis pikitud nn mobiil- ja internetiside ja terrorismivastase võitluse seadmetega maste.
Peatun pisut sellel, miks sagenesid õnnetused sputnikute startidega.  «Sputnikusadu» sai alguse veel N. Levašovi eluajal, aastal 2010, kui Ameerika eriteenistused hakkasid Venemaal katsetama kaose loomist, millele oleks järgnenud riigipööre. Tol ajal räägiti palju kliima relvast[1]. Niinimetatud kliimarelv on kahe otsaga kaigas, kuna protsess on juhitamatu ning võib lajatada initsiaatorile endale. Poole „ohutumaks“ peeti ekslikult ka vaenlase territooriumi mõjutamist suunatud mikrolainekiirgusega – suunatud toimega informatsiooniblokkide poolt ergastatud seisundisse aetud tohutud piirkonnad justnagu hakkaksid elama ning teineteise ja ümbritseva keskkonnaga suhtlema.  Kuid kliimarelv –  see on tuumarelva järel tulnud ja rahva hirmutamiseks mõeldud müüt. Kas aga on püütud meid ümbritsevat keskkonda  mõjutada – jah, on proovitud. Selle näiteks on HAARP. Kas nad sellest midagi ka õppisid? Nad lihtsalt kõndisid ämber peas, mööda öist metsa.
Prooviti sageduse kitsamaid ja laiemaid diapasoone ning katsetati nende mõju erinevatele atmosfääri kihtidele, kuid kas nad ikka atmosfääri konstruktsioonist ettekujutust omasid ja mida nad siis üldse sellega saavutasid? Mingisuguse tõeliselt järsu kliimatingimuste muutuse? Nad tekitasid iseendale aju klimakteerse seisundi, kuid kliimarelva nad luua ei suutnud. Kaugemale kui illusoorsed efektid Cumulus stratus ja teiste pilvede laialiajamisest hõbedaoksiidi abil nad reaalselt ei jõudnud. Kogu ülejäänu on aga inimeste psühholoogiline mõjutus demonstreerimaks nende tsivilisatsiooni eeliseid. Sellega aga kannatas euro-anglo-ameerika tsivilisatsiooniline edumaa. Üks ennetavatest strateegiatest [2] täpselt nii aga kõlabki: levitada anglo-ameerika arengu illusiooni.
2010. aasta venevastane-antitsüklon – see oli katse, kang käes ja maksku, mis maksab, eksperiment ellu viia ning loodeti, et sellega kaasnevad väga tõsised muutused klimaatilistes protsessides. Kaugemale kui mikrolaineahju efekt üksikutes piirkondades see asi ei jõudnud. Selles eksperimendis kasutati ka kosmoses asuvaid translatsioonisatelliite.

Laser-relv ja  kõrgsagedusliku kiirgusprotsessiga mõjutamine, need on kaks täiesti erinevat asja. Praegu on jutuks kõrgsageduslik kiirgus. Selleks eksperimendiks valmistuti väga kaua, kuid mikrolaineahjude valmistajad jõudsid neist ette ja tegid paremaid diile kui HAARP. Sellega käis kaasas väga palju negatiivi ja seda mitte niipalju läbi kliima, vaid läbi juhuslike tagajärgede-elementide, milledel oli otsene mõju inimestele ja see oli juba KURITEGU ELU VASTU üldse, väljakutse meie ühtsele maailmale kui sellisele!
Muide ameeriklaste kaalumastaapides pole süüdlaseks McDonald’s. HAARPI organisaatorile öeldagu edasi tänusõnad selle eest, et sekkuti, ise seda teadmata,  oma rahva ainevahetusprotsesside juhtimisse. Ja see on igaveseks! Taastada pole seda enam võimalik, sest nad ei tea, kuidas nad seda tegid, seda enam, et nad ei tea, kuidas mõjutus toimus ning kuidas seda oleks võimalik taastada. See on juba inimeste psühhotroonse mõjutuse teine ja kolmas kategooria. Viljad juba valmivad. Maailmas on juba piisavalt  tagajärgi, mis on põhjustatud Alaska hullumeelsete „teadlaste“ poolt, kes atmosfääri erinevatesse kihtidesse huupi genereerisid agressiivseid tehnilisi ja energeetilisi mõjutusi.   Muuseas ka Põhja-Ameerika ei jää neist tagajärgedest puutumatuks. Las aga proovivad edasi – küll loodus ise neid selle eest autasustab!
Vähe on neid, kes mõistavad, et mistahes suunatud kiirgus, kasvõi läbi mobiiltelefoni või Wi-Fi, omab elektomagnetiliste lainete spektrit, mis oma olemuselt on elavat keskkonda lõhkuv tehnoloogia – energoinformatsioonilise mõjutuse psühhotroonika. Hävitusprotsesside mittemõistmine baseerub sellel, et puudub selge arusaam selle kohta, mis asi on informatsioon.  See pole ainult uudised ja teated, mida inimene oma meeleorganite abil vastu võtab, vaid et informatsioon on kogu selle ruumi, kus inimene eluneb, olemus ja inimene on omakorda ruumiks, mis otseselt sõltub sellest, kuidas energiad makro- ja mikrokosmoses korraldatud on.   Niisiis psühhotroonse toimega satelliite kandvad raketid  lihtsalt kosmosesse ei lenda!  Võite kokku lugeda kõik ebaõnnestunud katsed, kus püüti orbiidile viia seda, mida ei luba taasloodud tõeline Maa Juhtimissüsteem ja spetsiaalsed programmid, mida me teame nimetuse „SvetL“ all.
Uued katsetused inimesi psühhotroonse relvaga mõjutada on kõikvõimalikud tornid, mastid ja antennid, mis tihedalt asustatud suurlinnadesse paigaldatakse.
Hiljuti nägi ilmavalgust järgmine informatsioon:
New-Yorki metroopeatuste juurde, tunnelitesse ja sildadele ehitatakse salapäraseid metallist torne, mis meenutavad retranslaatoreid. Üllatav selle juures on aga see, et kõrged linnaametnikud, kes nende tornide montaažiga tegelevad, ei tea, milleks nad on ette nähtud! https://youtu.be/tkubeAlaqos

Polly Trottenberg, linna transdpordikomissar, ütleb intervjuus ausalt, et nii tema kui ka teised ametnikud ei tea neist tornidest midagi: „ «Meie jurisdiktsiooni alla kuulub ainult raha, mis on nende tornide rajamiseks eraldatud (100 miljonit USD) ja poole sellest oleme juba ära kulutanud, kuid paljud direktorite nõukogu liikmed, mina kaasa arvatud, pöörasid tähelepanu sellele, et nende tornide eesmärgi suhtes puudub meil piisav informatsioon».
Sedric Fulton, ametnik, kes vastutab sildade ja tunnelite eest, keeldus üldse ajakirjanikega suhtlemisest, tema kolleeg Hose Lugo aga tunnistas: «Me tõesti ei tea, milleks seda ehitatakse ja milline on projekti eesmärk».  CBS2 ajakirjanikud nõudsid vastuseid Transpordiagentuuri esindajalt Joe Lohta’lt: «Mõned nõukogu liikmed räägivad, et nad ei tea tornide spetsiifikast midagi?».
Lohta: «Need seadmed on terrorismivastane tehnoloogia ja osa Rahvusliku Julgeoleku süsteemist». Ajakirjanikud hakkasid esitama täpsustavaid küsimusi, kuid said vastuseks filmiliku cvastuse: „Ma ei saa seda teiga arutada“. Nii need saladusse mähitud tornid seal on ja see saladus peitub nende sees.
Pole kahtlust – need retranslaatoritega tornid ei puutu mitte kuidagi terrorismivastasesse võitlusse. Need seadmed on suunatud mõjutama suuri rahvahulkasid. Nende elemendid on väga sarnased ultralühilaine kiirguritele. Ameerika Peremehed valmistuvad massilisteks rahvarahutusteks…
Ka Moskva peaaegu kõikide ristmike juurde on kerkinud kummalised, antenne ja teisi sideseadmeid täis topitud mastid. Kas valmistutakse eelseisvateks presidendivalimisteks? Imingud on aga sarnased sellele, mida on kirjeldatud artikli esimeses osas – moskvalased kaebavad järjest sagedamini halva enesetunde üle.
„Moskovskie Novosti“ korrespondendid püüdsid jõuda selgusele, kas tehnika võib tõepoolest nii tugevalt kodanike tervist mõjutada ja miks linnavõimud ignoreerivad elanike nõudmisi mastid ristmikelt koristada.

Kui Otardnoe linnarajooni ilmus esimene saateaparatuuri täis riputatud mast, olid kohalikud elanikud isegi rõõmsad, sest mobiilside töötas seal väga halvasti ja seetõttu oli masti paigaldamiseks objektiivne põhjus[3] ja võimude püüdlus olukorda parandada, tegi elanikel meel rõõmsaks. Ei möödunud pooltki aastat kui kogu metroopeatuse ümbrus oli uute mastidega täis pikitud. Ülekandeseadmed rippusid laste mänguväljakute kohal ja tähelepanelikud elanikud märkasid, et saateaparatuur oli tekkinud ka lastepolikliiniku katusele. Mõnikord ei ulatunud mastide vahe isegi mitte üle 30 meetri. Inimesed aga hakkasid kaebama peavalu, kõrge vererõhu ja valude üle südames.
Läinud aasta septembris kasvas rahva rahulolematus üle protestiaktsioonideks. Sannikovi tänaval tulid inimesed tänavale, et takistada töölistel järjekordse seadmetemasti paigaldamist. Kui oli selge, et vaenutsevate poolte vahel läheb kähmluseks, kutsus keegi kohale politsei ja linnavalitsuse esindaja. Selgus, et ehitajatel puuduvad mistahes lubavad tokumendid. Hiljem tulid kohale spetsialistid kiirgust mõõtma, kus juures mõõdeti kiirgust masti juures, mille seadmed polnud veel kusagile ühendatudki. Peagi saabus ka ametlik vastus, et kiirgusnormide ületamist ei ole avastatud.
Larissa Razumovskaja: «See oli standartne vastus, et mitte midagi ja mitte kusagil ületatud pole. Alles hiljem selgus tõsiasi, et dokumentide järgi pidi mast asuma hoopis teises kohas ja seal kus ta paberite järgi asuma pidi, seal ka mõõdeti. Otse loomulikult seal mingeid kiirguseid ei avastatud“. Tveri rajooni elanike tellitud sõltumatu ekspertiis andis aga vastuse, et radiomagnetiliste kiirguste normid olid ületatud lausa mitmekordselt. Just seetõttu muigavad moskvalased skeptiliselt statistika peale, mis ütleb, et 2015. aastal esitatud 366-st kaebusest oli põhjendatud üksainus. Inimesed ei usu ametnike avaldusi, et postide-mastide otsas paiknevad tugijaamad annavad vaid 1% üldisest kiirgusfoonist ja ülejäänu tuleb telefonidest, elektriseadmetest ja internetist.

 Kuidas laternapostid kuldseteks muutusid .

Kolm aastat tagasi ilmus Dmitri Medvedevi korraldus pealinna informatsioonilise kindlustatuse parandamise kohta ja see tekkitas sidemeestel kohese peavalu – tugijaamade paigutamine elumajade katustele osutus raskendatud ja kulukaks protsessiks – seadus nõuab selleks kõikide elanike nõusolekut.
«See on väga keeruline ja seetõttu võeti vastu otsus tehnilise lahenduse kohta, kus kasutusele võeti tänavavalgustuse jaoks mõeldud mastid, mis asusid Moskva linnavalitsuse bilansis. Möödunud aasta jaanuari seisuga oli paigaldatud 2170 masti», – rääkis Moskva linnavalitsuse infotehnoloogiate suuna juht Viktor Barantsev.
Sideoperaatoritele oli see väga meeldiv, sest maja katusel oleva tugijaama eest tuli hoone valdajale maksta 80 000 rubla kuus ja läbi käia pikk allkirjade kogumise protseduur. Posti rentimine maksis aga vaid 20 000 rubla kuus ja nii täitusidki kõik vähegi sobilikud mastid elektroonikaaparatuuri ja saateantennidega. Sageli on näha pilti, kus ühe posti otsas on rohkem kui 30 kõrgsageduslikku elektroonikaseadeldist.
Nagatino ja Saburovo linnarajoonide protestigrupi koordinaator Anton Skuratov kulutas pool aastat, et selle äri köögipoolega veidigi tuttavamaks saada: «Peale 2013 aastat viskusid ametnikud Medvedevi korraldust täitma. Informatsioonitehnoloogiate valitsus kogub operaatoritelt andmeid „leviaukude“ kohta ning vastavad organisatsioonid paigaldavad sinna tugijaamade mastid ning edasi antakse see Moskva linnavalitsuse bilanssi, kes kõikide Moskva tänavalaternate eest vastutab. Sel viisil lahendasid oma probleemid praktiliselt kõik. Operaatorid maksavad varasemaga võrreldes tunduvalt vähem ja linnavalitsus on rahul sellega, et iga tänavapost toob aastas kenakese summa linnakassasse ja ametnikud on rahul, et peaministri korraldus sai kiirelt täidetud.  Ainult inimesed pole rahul, kuid inimeste arvamus ei lähe arvesse», – arutleb Skuratov. Ta kahtleb mõõtmistulemuste objektiivsuses. «Pole lihtsalt võimalik, et 20-30 vatise võimsusega antenn 30 meetri raadiuses kiirgusnormidesse mahub, kuid juriidiliselt on kõik korrektne. Mingisugune onkoloogia ilmub alles 5-10 aasta pärast ja siis on kõigil normidest täiesti ükskõik».
Moskva Linnaduuma saadik Elena Šuvalova oletab, et projektis osalevad väga kõrgel positsioonil ja väga tugevalt asjast huvitatud ametnikud.
«Moskva linnavalitsus jättis ära sideobjektide paigaldamise kooskõlastuse linnaduuma saadikutega. Koheselt kaevati üles kogu Moskva ning maasse paigaldati täiesti uued kaablid. On kahtlus, et need paigaldati ekstra just topelt eesmärgiga sidemastide tarbeks. See tähendab, et väga kõrgetel positsioonidel olevad inimesed on asjast huvitatud. Kaabel oli tarvis paigaldada ja paigaldada selliselt, et seda rahvaesindajatega ei kooskõlastataks. Mitte igal inimesel pole sellist mõjuvõimu», – räägib Šuvalova.

Radiatsioon tapab prussakaid.
Onkoloog Anatoli Haustov Toropajevo-Nikulino rajoonist osaleb samuti topelt suunitlusega sidemastide vastases liikumises. Ta räägib, et spetsialistid teavad elektromagnetkiirguste mõjust organismile, kuid lõpuni välja pole veel kõike uuritud.  (Märkus: See, kuidas muuta elava raku seisundit ja kuidas teda stabiliseerida ning teda tehnoloogia „SvetL“ abil  kaitsta hävitava kiirguse mõju eest on väga põhjalikult selgeks õpitud. Paljudele kunstlikult elavale rakule tekitatud hävituslikele protsessidele kaasneb lisaks ka Teadvuse ja Mõistuse täiustumise protsessi märkimisväärne langus. Programm „SvetL“, mistahes kandjal ta ka ei asuks, ongi tee, kus ei toimu saabuva informatsiooni peegeldamist inimese igapäevasesse elutegevusse vaid toimub protsess, kus Kasutaja Aju hakkab informatsiooni õigesti vastu võtma.[4].) Kõige lihtlabasem häire, mida tugijaama lähedus inimesele „kingib“ on unetus ja peavalud. Sellele järgneb vegetovaskulaarne düstoonia, hüpertoonia ja kardioskleroos. Osad spetsialistid on arvamusel, et tugijaamade kiirgus võib esile kutsuda ka onkoloogilisi haiguseid, kuid tänase seisuga ei ole see seos veel tõestatud, sest kasutatakse elavat mateeriat puudutavaid vananenud teadmisi ning ei teata mittekuimidagi energiate harmoonia koostoimest aine inertsiaalse- ja mitteinertsiaalse osaga.

Elumaja ja signaaliallika vaheline ohutu kaugus on 200 meetrit. Moskva-tšinovnikute joonlaud ütleb, et 65 meetrit. Praktikas on see aga sageli isegi vähem kui 40 meetrit. Meditsiiniteaduste doktor Svetlana Nikitina kinnitab, et varem paigaldati tugijaamu ainult korrusmajade katustele, selleks, et korterid ei satuks antennist tuleva kiirguse otsesesse töötsooni. «Viimasel ajal on näha, et antennid on tulnud allapoole ja paiknevad sageli vaid mõne meetri kõrgusel maapinnast. Nii on korterid sattunud otsesesse kiirgustsooni. Mõõtsime sellises korteris kiirguseid ja need osutusid normatiividest 50 korda kõrgemaks.», – räägib Nikitina.
Muide, moskvalased on hakanud märkama, et pealinna korteritest on kadunud suurlinna elus nii tavalised prussakad. Harulduseks on saanud ka varasemad kõikjal säutsuvad varblaseparved. Linnaduuma saadik Aleksandra Andrejeva räägib õudusega hääles kultuuriosakonna tegevusest, kelle ametnikud lasid peaaegu kõikidesse linnaparkidesse Wi-Fi seadmed paigaldada. Andrejeva: «Seal ei leidu ju varsti enam mitte ainsamatki putukat!»
Räägitakse, et mõni aasta tagasi sundis Moskva lähistel elav majaomanik masti oma maja kõrvalt ära viima. Sellel inimesel õnnestus veenda kohtunikku selles, et agregaat rikub tema konstitutsioonilist õigust puhtale elukeskkonnale. Moskvalaste edu on siin tagasihoidlikum – mitte keegi pole suutnud oma akna taga asuva masti teise asupaika teisaldamist läbi suruda. Vastus taotlusele tuleb koopiamasinast.

Järeldused.
Eksisteerib mitu erinevat elava organismi energoinformatsioonilise mõjutamise tüüpi:
1. Planetaarse Klastersüsteemi, mida juhitakse kolmelt tasandilt – Süsteemiülene-, Süsteemi ja Süsteemialune tasand ja mis koos moodustavad ühtse juhtimistasandi – koosseisu kuuluval kosmilisel objektil loodud Elava Raku ja Biosüsteemi Aju energoinformatsiooniline koostoimimine. See on loodusliku ja loomuliku koostoimimise tasand.  Süsteemiülene  (välispidine, Maa enda olemuse poolt kontrollitud); Süsteemne (Maa olemuslike energiate ja elu juhtimise kontrolli autonoomne süsteem ja samal ajal planeedi elu   süsteemiülese juhtimise tasand); Süsteemialune (inimese ja teda ümbritseva tegelikkuse suhe Maa Juhtimise Süsteemiga koos Tema tulevase Tsiviliseeritud Arengu küikide protsesside programmjuhtimisega ja Inimkonna Mõistliku arengu orientatsiooniga).
2.  Elava Raku ja Biosüsteemi Aju energoinformatsiooniline koostoimimine „Ebride  Süsteemi“ interventlikul sekkumisel toimunud  arvestusliku pealesunnitud elukeskkonna seisundite mõjutusel (juhtimisel). Sellistest loomulike looduslike energiate genereerimistesse sekkumisi ja nende seadmete hävitamisest on rääkinud N.V.Levašov:
«…Selliseid generaatoreid oli kokku 99 ja igaüks neist „istus“ Midgard-Maa erilises tsoonis. Need generaatorsõlmed tekitasid planeedi ümber jõuvõrgu. Just see oli põhjuseks, miks sotsiaalparasiitidest Ebrid-tulnukad paigutasid psühhotroonsed generaatorid just Maa nendesse aktiivpunktidesse, surumaks alla inimeste tahet ja teadvust ning, mis sisuliselt on nad muutnud biorobotiteks. Seda näinuna ja teadvustanuna asusin seda parasitaarset süsteemi hävitama. …selleks, et puhastada Midgard-Maa sotsiaalsetest parasiitidest, tuli asuda nende sotsiaalparasiitide juurte kallale. Praktika näitas, et isegi generaatorite hävitamine, mis tuhandeid aastaid inimeste tahet ja tahtejõudu alla olid surunud ei aidanud, kõigest hoolimata ei suutnud inimesed nende toime tagajärgedest iseseisvalt välja tulla ja endistes sotsialismimaades ning -Nõukogude Liidu liiduvabariikides haarasid võimu enda kätte jällegi needsamad sotsiaalsed parasiidid»!
«Algul ma ei suutnud seda isegi uskuda, et mingisuguste generaatorite hävitamine, millede olemasolust teadsid võibolla mõned üksikud inimesed Midgard-Maal, tõi endaga kaasa sotsialismimaade sotsiaalse ülesehituse lagunemise. Mida siis veel rääkida inimestest, kes on veendunud, et midagi säärast ei saa lihtsalt mitte kunagi ja mitte kusagil olemas olla kui isegi mina, kes need generaatorid hävitas, ei suutnud uskuda, et mingisugused psühhotroonsed generaatorid, mis inimeste teadvust läbi alateadvuse juhivad, üleüldse olemas on ja et sellest sõltub kogu Midgard-Maa poliitiline ülesehitus».

3. Inimloodud torsioongeneraatoritel ja teistel hävitava iseloomuga leiutistel ning elektromagnetilistel kiirgussagedustel baseeruvad psühhotroonsed generaatorid.  Massihävituslik ja zombistav psühhotroonne relv, mis töötab läbi vahetu maailma loonud energeetiliseinformatsiooni väljade ja nende väljade moondunud energiate mõju inimese organite rakkudele ja inimese psühhotroonsele väljale.  Nende hulka kuuluvad hävitusliku iseloomuga euro-anglo-ameerika tehnoloogiad – energeetika, meditsiin, informatsioon ja selle juhtimine, toidu- ja elukeskkonna ökoloogia ning kogu elektoonikaaparatuur ja elektromagnetlainetel baseeruvad erineva otstarbega seadmed.  Psühhotroonne relv on ette nähtudmaksimaalselt laiade rahvahulkade mõjutamiseks, kelle hulka ei kuulu psühhotroonsed kiirgurid, kes saavad teise ilma saata mõne maailmatasemel olulise ühiskonnategelase või -poliitiku või teadlase, kes on  sattunud sinna, kuhu pole lubatud. Kitsapiiriline psühhotroonne kiirgur – väga peen, -vaevarikas ja -kallis eliitprotsess. Lihtinimese tarbeks kõlbavad aga suurepäraselt vanad head autoavariid või muud õnnetused.
Niisiis on psühhotroonne relv masside juhtimise vahendiks. Kui on nii siis ka selle vahendi transport masside juurde peab olema massiline.

Siit tuleneb ka loogiline järeldus: rahvast mõjutatakse läbi juba olemasolevate ja laialt levinud infrastruktuuride nagu televisioonivõrk, mobiilside, internet ja elektrijuhtmed ja -liinid.  Mobiilside ja internet, satelliitidelt tulevad kindla lainespektriga signaalid, HAARP ja teised mikrolaine kiirgustega s töötavad seadmed.
Kogu selles suurepärases nimekirjas on kõige tõenäolisemad kodeerivate signaalide allikad televisioon ja internet, kust samaaegselt genereeritakse nii video,-, audio- kui ka elektromagnetilisi signaale.
4. Energoinformatsiooniline tegevus, mis loob neutraliseeriva efekti kõikidele tehislikult loodud kiirgustele. See tegevus kompenseerib potentsiaali, mida kulutatakse energeetilise balansi hoidmiseks Inimese organismis.

Psühhotroonse relva vastane kaitse.
Psühhotroonse mõjutuse peamine oht on seotud hämmastava, küll loodusliku, ent meie poolt mitteloodud loomulikkusega – komplekssete informatsiooniliste blokkide olemasolu ja -ehituslik eripära, mis formeerivad  Atmosfääris lõpmatuid ühendite ahelsidemeid aga ka nende vastav formeerumine elavas ja eluta looduses. (informatsioonilised blokid kui Atmosfääri Aju osad aga mitte mingisuguse määratlemata eetri osakesed, nagu see varasemalt läbi mitmete õpetuste meieni jõudnud on).
Põhiline psühhotroonse relva poolt tekitatud oht on seotud hämmastava loodusliku efektiga – informatsiooniliste blokkide komplekssete struktuuriliste eripäradega (Часть 3, Прил. 3, ОФЧ), mis formeerivad atmosfääris lõpmatuid ühendahelaid ja mis omakorda formeerivad samasuguseid ahelaid mitteelusas- ja elusas looduses (inimaju kaasa arvatud). Sellised informatsioonilised blokid ja neist koosnevad kõige keerukaimad ühendid ongi etteantud energeetiliste Eluprogrammide (käitumine, tegutsemine, töö tegemine) säilitamise süsteem inimest ümbritsevas ruumis. Elavas ja mitteelavas looduses, vastastikku vajaliku informatsiooni ülekandmiseks või kaasnemiseks formeeruvad teatud kindlad ülikeerukad juhitavad Elutegevusprotsesse Juhtivad tingimused, milledest osa on orienteeritud inimeste elu kindlustamisele. Ilma nendeta pole elu lihtsalt võimalik!
Erinevalt hulgalistest soovitustes tõmmata pähe foolium-müts ja ennast „maandada“ – meie seda ei soovita! Need soovitused ei lahenda probleemi, mis on seotud kahjustatud Aju ja Organismi taastamisega, kuna isoleerimine ja organismi kogunenud üleliigsete elektrilaengute maandamine on vaid osaline.
Meil on pakkuda teine lahendus, mis baseerub ammu unustatud tehnoloogiatel, sest planeet Maa elanikud on väga pikka aega elanud Võõrale Juhtimissüsteemile allutatuna ning polnud suutelised vastu võtma moonutamata kujul Tõeliselt Juhtimissüsteemilt tulevat informatsiooni.
Õppides läbi oma isikliku kogemuse tundma suurt hulka inimese psühhotroonse kaitse purustamise meetodeid, hoolitses Nikolai Viktorovitš Levašov eelkõige inimese psüühhotroonse kaitsevälja taastamise ja tugevdamise eest ning nende teadmiste tulemusena lõi ta tehnoloogia nimetusega „SvetL“ («СветЛ»).
Programmi SvetL kasutamine täidab Elava Struktuuri atomaar-rakulisel tasandil kogu oktaavide spektri (sageduste spektri kompleks, mis on vajalikud Elava Raku ja Aju elutegevuses).  See on Aju kaotsiläinud Konstruktsiooniosade funktsioonide taastamine ning allasurutud ajufunktsioonide taastumine kuni neile ettenähtud normini. See energiate genereerimine toimub, kas läbi magnetilise või elektrienergia või siis ühe ja teisega koos. Seetõttu algab programmi SvetL kasutajate tervise taastumine esmalt KAITSE taastamisest ja tugevdamisest.  Ränikristallil paikneva Esmaste mateeriate generaatori D-väli (dodekaeeder) loob algmateeriatest soodsate lisatingimuste kompleksi, mis aitab inimese loomulikul psühhotroonsel väljal taastuda. Sellist vkaitset on juba väga raske lõhkuda, muidugi kui inimene ise oma tuldpurskava iseloomu, emotsionaalsusega ning mürgitavate ainetega alkohol, tubakas, narkootikumid ja ravimid(!) seda välja lõhkuma ei hakka!

Mistahes agressiivne väline mõjutus tähendab kompleksile SvetL kasvava tugevusega magnetimpulssi. Paljud kasutajad on juba praktikas märganud, et sattudes tõsisesse avariisse, nemad ise ja inimesed, kes on nende kõrval ei saa vähimatki kriimustust ning seda isegi autode laupkokkupõrkes! Samasugust efekti on märgatud ka tänavat ületades, kus miski nähtamatu jõud järsult inimese peatab – pool sammu enne märkamatuks jäänud autot. See kaitse on inimese ümber nagu tihe kookon, mis hoiab libedatel kõnniteedel kukkumast ning samuti on täheldatud tugevamat kaitset sesoonsete viirustpuhangute korral. Kasutajate korterites on erinevate kiirgurite mõju märkimisväärselt vähenenud isegi nende pereliikmetele, kelledel selliseid seadmeid ei ole. See väljendub ka inimeste üldises tervises ja perekondlike suhete atmosfääris.

Tänasel päeval on tehnoloogia SvetL ainus meetod, mis ei lase psühhotroonsel relval Aju mõjutada ja vastavalt siis läbi selle ei saa enam mõjutada ka inimeste tervist. See on omataoline „rubilnik“, mis lülitab inimese jaoks välja psühhotroonse-, ultraheli- ja infraheli relva. Hoidke ennast. Kasutage tarku taastav-kaitsvaid ja tervendamiseks ettenähtud tehnoloogiaid.
Soovin head tervist!
Elena Bittner
29.12.2017

Veel 4 aastat tagasi oli antud informatsiooni kättesaadavus mõeldamatu. Tegemist on planetaarse salastatuse tasemel asuva informatsiooniga!

6 miljonit aastat tagasi ilmus teisest Ruumist (mõõtmest), meie Universumi piirkonda, mida me täna tunneme Suure Vankrina, tähtedegrupp, mis kuulub Erbide tsivilisatsioonile.
5,5 miljoni aasta vältel uuris Erbide tsivilisatsioon meie Universumit, mille eesmärgiks oli liitumine Meie Universumi Teadvust omavate Tsivilisatsioonidega. Seda aga oli võimatu saavutada. Seetõttu võeti vastu otsus aktiivselt (vägivaldselt) tegutsemiseks, et oma eesmärk ikkagi saavutada ning seda otsustati teha pseudo-evolutsioonilise kavaluse kaasabil.
Algas Erbide süsteemi tähelaevastiku lähenemine Suure Vankri tähtkujust, planeedilt Sur (asub tähe Mergrez-δ rajoonis) Maa planetaarsele süsteemile.
Erbide tähelaevastikku kuulusid 1 planeet – Päike, 3 kuud (aju) 12 peaobjekti „tüüp 960“; 54 satelliiti, 3862 hävitavate tehnoloogiatega varustatud ründeobjekti „tüüp 440“. Lähenemine kestis 8500 aastat.

Erbide tsivilisatsioon ründas Maa planetaarset süsteemi 18344 aastal e.m.a. (Maad ennast veidi hiljem). Kogu rünnakuprotsess kestis 1040 aastat.
Meie klastersüsteem koosnes 12 planeedist. Rünnaku ajal 7. planeet Faeton, kellele oli määratud kogu süsteemi kaitsefunktsioon lasi end koos sinna maandunud 3624 objektist (UFO-d) koosneva dessandiga õhku. Marsi ja Jupiteri vaheline meteoriidivöö on kunagise Faetoni jäänused.
Ründajate kasutuses oli : 54 satelliiti, 3 kuud ja Päike.  (ründamise ajal oli planeet), 12 peamist objekti (tüüp 960) ja 3862 ründeobjekti (omasid tehnilisi hävitusseadmeid ja peamiselt oli tegu objektidega tüüp 440). Peale selle omas 1/3 satelliitidest aktiivse tehnilise tegevusega planetaarseid objekte; neil oli piiratud tegutsemisautonoomia-lihtsutatult oli tegu UFO-taoliste objektidega. Faetoni kaitsjad võtsid kogu tulnukate hävitustöö aktiivprotsessi enda peale ning lasid endid koos kindlus-planeediga puruks – et mitte lasta endid vangistada ning mis eriti oluline – et planeedi saladused ei satuks tulnukate kätte.  Faetoni plahvatus hävitas 2 kuud, 11 peamist objekti ning umbes 1200 autonoomset ründeobjekti. Tema tükid satuvad aeg-ajalt veel praegugi Maa atmosfääri.
Juba ainuksi fakt ise, et et hävitatud sai väga oluline osa vastase ründejõust, mõjutas ja piiras oluliselt ründajate intervetsioonilist tegevust ning muutis tunduvalt tsiviliseeritud sekkumise programmi seda osa, mis puudutas Maad.
Alles jäänud piiratud võimalused, eriti see osa, mis puudutas ligipääsu kõrgematele energia-oktavitele (kaks kuud hävisid ja kõrgemaid oktave genereerivad kompleksid olid paigutatud just nendesse), tõi endaga kaasa vajaduse pöörata kogu Maa Klastersüsteemi liikumine Suure Vankri suunale ning seal, omas mõjutsoonis,  viia kogu planeeritud tegevus lõpuni. Kõik see, mis on viimase 18000 aasta jooksul toimunud on ainult paneeritud interventsiooni üks osaetapp.

Kogu Maa Klastersüsteemi liikumine oli orienteeritud Siiriusele, mis toona asus Maast 240 miljardi kilomeetri kaugusel. Täna on Siiriuse kauguseks 2,63 parsekit (81.15 triljonit km) ehk siis 340 korda kaugemal!
Kogu Maa Klastersüsteemi orbitaalne ülesehitus oli absoluutselt teistsugune ning üldine liikumissuund ei olnud  orienteeritud Põhjanaelale, nagu see on praegu.

Maa rünnakueelsed põhilisemad parameetrid: Tiirlemistasapinna ehk ekliptika kaldenurk 25°, ööpäeva pikkus = 48,64 tundi, aasta kestus = 864 ööpäeva (pareameetriline resonanss = 1,007 s.), Atmosfääri Konstruktsiooniliste Võrede kõrgus 12000 km, atmosfäär koosnes 18 kihist. Maa pinnakihi paksus oli 11 km võrra väiksem ja planeedi kuju oli rohkem korrapärase kera kujuline. Kõrged mäemassiivid ja muud sarnast „rämpsu“ ei eksisteerinud. Valgusel oli 80 oktaavi (praegune päikese osalusel tekkiv valgus sisaldab 48 oktaavi), gravitatsioon oli 5,82 m/s². Maal ei olnud haiguseid, sest DNA struktuur oli täielikus aktiveeritusse seisundis ehk siis keharakkude tegevust juhiti DNA nelja koodoni tervikmodeleerimise läbi ja see tagas proto-inimese bioloogilise viibimise ning aktiivse tegutsemise füülsilisel tasandil kuni 1300ks aastaks ja siin tuleb arvestada veel sellega, et ööpäeva ja aasta pikkus olid hoopis teised.
Kui Maa oli vallutatud, hävitasid intervendid Maa elutegevust tagava Aju struktuurid ning kogu aju potentsiaal langes 3%ni ning see tagas, et kõik tema asukad likvideeriti väga lühikese ajaperioodi vältel. Aastaks 17304 e.m.a. olid kõik planeedid anastatud ning hävitati kõik elav. Nende hinged (mitteinertsed energeetilised olendid) vangistati. Maa vallutamisega kaasnes inimkonna füüsilise eksistentsi hävitamine ning hävitati ka need juhtimisobjektid, mis asusid pealispinna lähedal. Kõik humanoidid ehk siis kogu biosfääri mitmekesisus ei eksisteeri ainult füüsilistel tasanditel ja proto-Inimeste vaimolemused, kellede aju oktaavid jäid vahemikku 96-124 ja kes asusid sel hetkel Maa Atmosfääris Võre oktaavidel 32 – 72 vangistati samuti kuna nad ei suutnud minna „alla“ peitu, sest kõik Maa Kompleksid lülitati enne rünnakut välja.  Alles jäeti vaid 224 ja kõrgema Ajuoktaaviga vaimolendid  (säilitati 33 640 000 proto-Inimest) ja neid hoiti spetsiaalsetes Maale toodud „kambrites“, mida teatakse kui objektid „tüüp 440“.

Aastatel 16684 e.m.a. – 13344 e.m.a (3340 aasta vältel) Hakkas Erbide süsteem tegema esimesi katseid inimese loomiseks.

Tinglik „Esimene tsivilisatsioon“, tegelikkuses aga interventsiooni esimene etapp.
Alates esimesest rünnakust, mis kokku kestsid 1040 aastat, haarati enda valdusesse kõik planeedid (lõppes aastal 17 914 aastal e.m.a.). Iseenesest on vallutamine tinglik, sest Maa klastersüsteemi planeetidel asuvad peamised juhtimiskompleksid lülitati lihtsalt välja ning ilma, et teataks nende struktuuri ja ehitust ning kuna vallutajate teadvustasdand oli märksa madalam, nad lihtsalt ühendasid  planeedid gravitatsiooniliste torudega (edaspidi side- või ühendustorud) ja lülitasid sisse Päikese muundatud radiatsioonilist kaitset genereerivad sagedused. Planeedid ümbritseti satelliitidega (nagu saatekonvoi) ning hakkati Suure Vankri suunas liikuma, et hiljem tema aktiivtegevuspiirkonnas selgust saada sellest, mis ja kuidas on üles ehitatud. Teekonnal otsustati aega mitte kaotada ning otsustati teha erinevaid muutmisprotsesse, et kõike maksimaalselt oma kasuks saaks pöörata.
Kui humanoidid olid vangistatud 440 tüüpi objektidesse, algas planeet Maa pinna esimene „üle valamine oma veega“ (triitiumiga) ning sellest veest liiva formeerimine. See protsess kestis 620 aastat. Maa pind muutus sellega märgatavalt ning saavutas kõrguse -4300 meetrit (võrreldes tänapäevaga). Maa atmosfääri konstruktsiooni eriti ei muudetud, kuid sinna lisati komponendid mida vajasid ebride olendid füüsilisel plaanil eksisteerimiseks hingamiseks vajasid  – nende hapnik ja kloor (hiljem koostis asendatakse).
Peale interventlike komplekside tüübid: 111, 222, 333, 444, 555, 000000 ja taktsagedust formeerivate abikomplekside (Stonehenge jt) ja ainsa allesjäänus Peaobjekti (tüüp 960 aga võib ka „Jeruusalemm“, „Kolmas Rooma – kuidas kellelegi rohkem sobib) paigaldamist Moskvasse Punasele Väljakule ning pärast kõikide saateobjektide paigaldamist, toimus esimese humanoididegrupi füüsilisse maailma materialiseerimise programmi proovikäivitus. ümbes 2% 17-20 miljonist vangistatud humanoidist , kellede aju oktaav minevikus oli 96-124 ja kellede aju toodi eelnevalt 31 oktaavi tasandile (püüd inimaju lihtsustada, sest interventidel endil selline tase puudus.

Tulnukad ise, oma reaalses vormis, said Maale ilmuda alles pärast neile vajalike tingimuste tekkimist. Tulnukad (Ebrid) on 2,5-4 meetri kõrgused ämblikud, kellede suurus sõltus nende paiknemisest hierarhilises süsteemis. Proto-Inimese pikkus ei ületanud 1,88 m. Esmalt kehastunud inimestel polnud võimalik ämblike eest varjuda. Esiteks, nende aju, mis oli langetatud 31 oktaavi, oli väga piiratud teadvustusvõimega. Loogika funktsioonid olid praktiliselt blokeeritud ja nad polnud suutelised neid ümbritseva maailma tegelikkust objektiivselt hindama. Mingisugust energoinformatsioonilist juhtimist ja ülekannet ei toimunud. Oli vaid funktsioon, mis loodi keharakkude teadvuse kontrollimiseks ning piiratud võimalustega ainevahetusprotsesside juhtimine.  Rohkemaks intervendid sel hetkel polnud võimelised. Kõik katsed modelleerida kõrgema tasandi proto-Inimese aju, selleks, et see asendada inimese kehas oleva madalama tasemelise ja lihtsakoelisema füüsilise ajuga – nad ei olnud selleks valmis ja selle suutlikkuse võttis neilt Faetoni plahvatus, mis jättis nad ilma paljudest tehnilistest võimalustest.
Teiseks. Territootium, mis moodustus pärast muutunud veega uhamist, oli vaid 5-6% planeedi kogupinnast. Moodustunud „kontinendid“ asusid kohtades, kus paiknesid sissetoodud/transporditud statsionaarsed interventlikud Juhtimiskompleksid või -objektid.
Kolmandaks. Kõik katsed iseloova fauna, kasvõi hooajaliseks tekkeks olid praktiliselt tulemusteta, sest sellist asja nagu sünteesi juhtimine kui fauna olemasolu kohustuslikku osa, veel ei olnud. Endise fauna püüdlus elu taasluua kadus aga olematusse ning Maa omandas tapetud ja praktiliselt palja planeedi kuju, mis oli kaetud moondatud veega ning millel toimusid mastaapsed hävitusliku iseloomuga protsessid, kus barbaarselt hävitati kõik, millele oli küljes kasvõi juhuslikult säilinud kõige väiksem kunagise loomuliku elu energia.
Enne veega uputamist, formeeriti Maad kaitsvate kihtide vahele magma kiht, selleks, et mitte ainuski humanoid poleks suuteline laskuma alla ning teeks katse sisse lülitada Maa loomulikke juhtimissüsteeme ning sellega alustada interventide vastast tegevust.
Sellises aktiivses hävitusrežiimis toimus 3960 aasta vältel Maa esimene interventsiooni etapp ja formeerus Maa jaoks täiesti võõras maailm, mis põhines parasiteerimisel, vägivallal ning Erbide süsteemi katsetel luua vangistatud hingede baasil kunagisele proto-Inimesele sarnaevat inimest.  Võibolla on kelleski säilinud mingusugune seda etappi (esimene Tsivilisatsioon) puudutav ning väga vajalik enesemääratlus ja neil on selleks nn. geneetiline suguvõsa mälu.  Esimene tsivilisatsioon hävitati kahe ööpäevaga ja see toimus aastal 13954 e.m.a.  Krahhiga lõppesid ka kõik järgnevad Erbide süsteemi inimese loomise katsed. Erbide süsteem polnud valmis sellisteks raskusteks ning planeet Maa täiuslikkuse tasemeks, kuigi formaalselt olid neil kõik vajalikud baasteadmised olemas, eriti see osa, mis puudutas Maa kompleksset energeetilist mudelit ning toimimist.

Teine katse (Teine Tsivilisatsioon) eksisteeris 3150 aastat ning hävitati aastal 10804 e.m.a. Sel etapil tõid intervendid endaga kaasa programmi „Keharaku energobiogenees“ (programm „Aju genotüüpide arenguline energoinformatsiooniline dialektika“ polnud aga veel loodud), millel oli suurenenud katsetemaht kunagise proto-Inimese loomiseks, sest ämblike keha ei ole täiuslik  ja vastuvõetav sisenemaks Teadvusliku Orientatsiooniga Tsiviliseeritud Arengu hierarhiasse (ka nende aju konstruktsioon ei ole selleks sobilik).  Selles eksperimendis kasutati 21% vangistatud humanoididest (hingedest) ehk siis umbes 200 miljonit vangistatud hinge, kes ei olnud füüsilisele plaanile kehastunud. Peamine rõhk pandi sel korral  katsetele inimaju juhtida ning seda taheti teha läbi objektide 440 transleeritava energoinformatsiooniliste juhtimiskäskluste. Seetõttu tekkis ka asustatus ainult nendele aladele, kuhu objektide 440 signaal ulatus. Sisuliselt püüti ühendada inimese füüsilist keha ämbliku ajuga. Teatud tähelepanu pöörati ka sekkumisele DNA moodulkonstruktsiooni, selleks, et pikendada indiviidide eluiga ja see suudeti tõsta 18-22 aastani, korrigeeriti keharakkude ainevahetusprotsesse liha söömisele häälestatuna jne. Ei olnud aga inimesega nii lihtne, et muudkui teen… Siiski on tegemist Looja loomingu viljaga! Ei saatnud intervente selles valdkonnas edu.

Intervendid teostasid ka teisi programmilisi tegeliku reaalsuse muutmise protsesse. Vesi muutus mageveeks ja tema hulk planeedil suurenes kordades ning mineraalide sisaldus praktiliselt puudus ning temast sai triitiumi kandja. Viidi sisse programm vee kohustusliku triitiumisisalduse suhtes, muudeti tema sageduslikke karakteristikuid ning tihedust, et tast saaks energia kandja ning kindlustaks inimaju funktsioneerimise madalatel oktaavidel. Loodi nn 300-400 meetrise läbimõõduga „torude“ süsteem vee transpordiks objektideni, mis vajasid triitiumi. (need torud eksiteerivad ka täna sügavustel -2200 м.÷-3000 м.). Toimus vee intensiivne rikastamine triitiumiga.
Muudeti ka planeedi pealispinda ning sel etapil laienes ja kerkis maismaa pindala märgatavalt.  Hakkasid ilmnema kontinendid. See oli aga vaid algne sarnasus ja see jätab paljud praegused spetsialistid oma algse monokontinendi ja sellele järgnenud mandrite triivi  teooriatest ilma. Kõikide mandrite moodustamise taga on kaevandamine ja kui hakata otsima siis jälgi sellest leidub kõikjal.  Kuid miks siis ikkagi mandrite kujundid üllataval kombel oma vahel kokku sobituvad? Vastus pole seotud triivimisega, vaid radiatsiooniliste sageduste hajutamisega, mis kaasnes keemiliste elementide moodustumisega ioonilisel tasandil ning sellele järgnenud puistepinnase ja vee koosmõjul jne.
Kontinentide laiendamisega hakkas kaasas käima interventide poolne aktiivne tegevus floora ja fauna loomiseks, et tekiksid looduslikku päritoluga mineraalid, et inimestel oleks, millest elada. Nagu inimaju konstruktsioon, nii olid ka need püüdlused algsest tõest kaugemal  kui Kuu Maast. Kõiki katseid endise fauna taastavaks reanimatsiooniks saatis loomulikult ebaedu. Põhjuseks interventide maailma ülesehituse energeetiliste aluste konstantne erinevus kõiges. Kogu ümbritsev reaalsus oli printsipiaalselt ümber muudetud ning endised taimede ja puude „juhtimisprogrammid“ enam toimida ei saanud. Uute keemiliste elementide struktuur nii ioon- kui ka füüsilisel tasandil ei lasknud tekkida isegi kõige väiksemal mistahes sarnasusel endise floora ja faunaga. Nii hakkasid intervendid formeerima sellist floorat nagu parasjagu välja kukkus ja mis oli mingisugune hübriid mineviku ja oleviku protsessidest.
Praegused floora spetsialistid on veel tänagi imestunud kui järsku noil kaugetel aegadel kogu looduslik seisund põhimõtteliselt muutus ja püüavad põhjuseid leida ebastabiilses kliimas, kusjuures nad ka ise selles väga veendunud ei ole. Põhjused on aga hoopis mujal – käis intensiivne eksperimentidest koosnev otsing võimalikult parema floora leidmiseks, et hiljem ette võtta tundyvalt keerukamaid protsesse ja eriti seda osa, mis puudutas inimese loomist ja arendamist ning nii nende- kui ka planeedi teadvuse arendamist jne.
Sel etapil sai alguse ka aktiivne püramiidide kui juhtimiskomplekside toimimiseks hädavajalike saate-vastuvõtuelementide ehitus. Püramiidide kõrgus ei ületanud 8820 м (välja arvatud Bermuda piirkonna püramiidid h=840м.÷9940м.). Nende konstruktsiooni ja kuju määrasid objektid või kompleksid ja nende funktsioonid, mis püramiidide alla paigutati. Peale valmimist hakati püramiide liivaga katma. Osad püramiidid jäeti oma otstarbe tõttu kõvale pinnale (Kaukasus, Alpid, Tiibeti mägismaa, Andid jne.). Negatiivsete tulemuste tagajärjena ja eriti seda osa, mis puudutas inimesi, see niinimetatud Teine Tsivilisatsioon hävitati mõne ööpäevaga. Veelkord juhin tähelepanu faktile, et kellegi teadvuses on veel olemas teadmine, et seda aega võis nimetada Teiseks Tsivilisatsiooniks, kuid oma tegelikus olemuses oli see vaid üks vägivaldse tsiviliseeritud interventsiooni etapp ning Maa jaoks ei saa see olla a’priori.
Interventliku sekkumise teise etapi lõpus, 200 aasta vältel, toimus ettevalmistus kolmanda etapi käivitamiseks. Selle käigus toodi Maale mitu „saadetist“ Kuult, mis sisaldasid uusi humanoide ja mõndasid kala- ja linnuliike.

Продолжение:
Источник:www.salvatorem.ru/,
Tõlge: Mati Rebane