Intervjuu professor Ivan Neumivakiniga

Tagasi
Posted by: Heatunde Category: Uncategorized @et Comments: 0

Vähk on ravitav, sõltumata sellest, millises staadiumis ta on ja seda saab teha praktiliselt tasuta ning selleks on rohkem kui üks meetod. Parasiitlik meditsiin ei soovi, et inimesed terveneksid – vastupidi, nad tahavad, et inimesed oleksid haiged ja sureksid –  selle pealt teenivad nad tohutuid summasid.”
Nii ütleb Ivan Pavlovitsh Neumivakin — meditsiiniteaduste doktor, professor, Venemaa naturaalteaduste akadeemia tegevliige, paljude riiklike preemiate laureaat. Rohkem, kui 200 teadustöö autor, 85 autoritunnistust erinevate leiutiste eest. 30 aastat tööstaaži Nõukogude Liidu kosmosemeditsiini valdkonnas, kus töötas välja põhimõtteliselt uued printsiibid, meetodid ja vahendid osutamaks meditsiinilist abi kosmonautidele pikkade orbitaallendude vältel. 40 aastat tegelemist inimeste ravimise ja tervendamisega, arst, kes tavameditsiinile eelistab alternatiivset ja rahvameditsiini. Talle on omistatud „Parima Venemaa rahvaravitseja“ tiitel.  Koduleht: http://www.neumivakin.ru/

Ivan Neumivakini sõnade kohaselt ta isegi siis, kui rahvameditsiini meenutamine oli arstile lubamatu, püüdis ta oma ravipraktikates võimalikult palju kasutada  mittemedikamentoosseid raviviise ja alates 1989 aastast, kui rahvameditsiin „põranda alt“ väljus, pani ta selle arengusse kogu oma jõu ning teadmised.

Ärge võtke ravitsejaid ühe mõõdupuu järgi. 

** Enamik arste peab ravitsemist-tervendamist mitteprestiižsseks tegevuseks ja sageli seatakse nad samasse ritta igasuguste nõidade, ekstrasensside ning teadjatega. Kas teid, kui tunnustatud kirurgi ja teadlast selline asi häirib?

— Mitte raasugi. Asi pole selles, mis silt teile külge riputatakse, vaid selles, mis on teie tegevuse resultaat. Minu ravi-profülaktilises salongis on raamat, kus inimesed kirjutavad enesega toimunust. Ma arvan, et seda oleks kasulik sirvida igal arstil. Selles raamatus inimesed kirjeldavad, kuidas peale aastatepikkust haiglate ning polikliinikute uste kulutamist, muutusid nad kroonilisteks haigeteks ning kaotasid vähimagi tervenemislootuse. Inimesed püsisid püsti vaid tabletihunnikute najal ning nad ei saanud nendeta päevagi oldud. Aga, piisas vaid inimesel hakata taas uskuma tervenemise imesse ning kasutades minu loodud tervenemissüsteemi abi, kus kõik põhineb inimese ja looduse ühtsusel, kui tõusid 2-3 kuuga jalgele ka isegi kõige raskemad haiged ja nende tervenemine oli lõplik.

Rahvaravi on Venemaal eksisteerinud juba ammustest aegadest. Aegade jooksul kogutud tohutu kogemus, mille järgi kuni viimase ajani on puudunud nõudlus. Mis puudub ametlikku medistsiini, siis ilmus ta ju suhteliselt hiljuti – 150-200 aastat tagasi. Kusjuures tema arengu vundamendiks on just rahvameditsiin. Vaatamata sellele aga teevad ametliku meditsiini esindajad kõik selleks, et rahvameditsiini igal võimalikul viisil diskrediteerida ja veenda ühiskonda selles, et rahvaravitsejad on parimatel juhtudel šarlatanid, halvematel juhtudel aga psüühiliselt mittenormaalsed inimesed. Kõik aga pole alati must ja valge. Võin nimetada mitut-kümmet rahvaravitsejat, kes on päästnud lootusetult haigeid, kellele ametlik meditsiin on väljastanud surmaotsuse ja see kõik on dokumentaalselt tõestatav.

Ka alternatiivmeditsiini arengu käigus on palju musta vahtu välja keenud. Ravijad, kelledel puuduvad elementaarsedki meditsiinilised teadmised, lubavad 1-2 seansiga terveks ravida keda iganes ja millest iganes ning seejuures ei kanna nad oma sõnade eest ei moraalset ega juriidilist vastutust. Seepärast ongi Ülevenemaalisel rahvaravitsejate kutseassotsiatsioonil ülesanne anda ravitsemisele tagasi tema puhas nimi ja ravitseja poole pöörduvale inimesele ohutuse garantii.

Ravitsemisega peavad tegelema inimesed, kes mitte ainult ei valda rahvaravi teadmisi, vaid kelledel on ka Looja poolt antud anne inimesi aidata. Veel parem, kui sellel inimesel oleks ka meditsiiniline haridus. Kui seda pole, peaks ravitseja töötama koos arstiga, kes on saanud rahvameditsiini üht või teist ala puudutava spetsiaalse väljaõppe. Just arst on see, kes vastutab ravi lõpptulemuse eest. Meie assotsiatsiooni peamine ülesanne seisnebki ametliku meditsiini võimaluste ning rahvaravitsejate sajanditepikkuse kogemuse omavaheline sidumine ühtseks ja uueks suunaks – integraalmeditsiiniks.

Terves kehas terve vaim

** Viimasel ajal on huvi rahvameditsiini vastu näitamas tõusutrendi ja seda mitte ainult patsientide poolelt, vaid ka arstid, kes nähes traditsioonilise meditsiini jõuetust paljude probleemide lahendamise puhul, on hakanud järjest rohkem kasutama aegade jooksul korduvalt kinnitust saanud loodusravi meetodeid ja vahendeid. Millega on see teie arvates seotud? 

— Ametliku meditsiini kriisi põhjustab see fakt, et ta jätkab inimese vaatlemist  lineaarse süsteemina, jaotades teda erinevateks elementideks: kardioloogia, pulmonoloogia, gastroenteroloogia jne. Inimese organism, nagu ka kõik teised elusorganismid, on aga mittelineaarne süsteem, kus kõik on omavahel seotud ning see kõik moodustab ühtse terviku. Jätkates inimese organipõhist ravimist, saab ametlikust meditsiinist varsti ajalugu.

Pole kahtlust, et kaasaegne meditsiin on palju saavutanud ja ka oskab palju, kuid oma tehnokraatlikus lähenemisviisis on ta inimese praktiliselt üksikuteks rakkudeks ja sadadeks diagnoosideks lahti harutanud, kuid inimene kui tervik koos oma probleemiga, on läinud  täielikult kaduma.  Meie maailmas puudub kahjuks teadusharu nimetusega „terve inimene“ ning puudub süsteemne lähenemine haigussümptomitele kui organismi üldisele haigestumisele.  Ametliku meditsiini poolt juurutatud sümptomipõhine ravi on resultaaditu ja mitteperspektiivne.

Vaatleme oma esivanemate kogemust. Varem vaadeldi haigust kui hingelist seisundit, mille puhul psüühiline- ja füüsiline osa moodustasid ühtse ja tervikliku protsessi, siit ka sõna „tervendaja“ tegelik tähendus. Mis toimub aga praegu? Mistahes haiguse ravimisel jäetakse inimese psüühiline seisund ametliku meditsiini poolt ilma igasuguse tähelepanuta.  Kui veel lisada siia mõisted nagu bioväli ja -energeetika, siis on vastuseis totaalne.

Muuseas, inimese hea tervise üheks vajalikuks tingimuseks on terve energeetika. On juba ammu tõestatud, et energeetika tervikuna koosneb mitmest erinevast energiavoost. Üks tuleb Maa allikaist ja kannab endas negatiivset laengut. Teine tuleb kosmosest ja kannab endas positiivset laengut. Kolmas aga on energia, mis tekib organismi süsteemide ja organite ja rakkude töö tulemusena. Need energiavood, sulandudes ühtseks vooluks, moodustavad energoinformatsioonilise struktuuri, millel kindel suurus ja mis paikneb keha ümber (mitte vähem kui 0,5-1m), millel on vorm (nagu kana muna), tihedus ning värvus.

See bioväljaline struktuur pole mitte ainult kaitseks väliste energoinformatsiooniliste mõjutuste suhtes (needused, kaetamised jne), vaid tegemist on ka omamoodi akumulaatoriga, mis pidevalt organismi energiaga toidab. Selle biovälja deformeerumine või vähenemine annab spetsialistidele võimaluse määratleda, kas inimene on haige või mitte ning ka prognoosida võimalike haiguste tekkimist. See bioenergeetiline süsteem peab töötama nagu šveitsi kell ja olema harmoonias nii organismi seesmise keskkonnaga ja ka välise keskkonnaga (inimesed, loodus, Universum).

Igale inimesele antakse sünniga Universumi poolt kaasa piisavalt suur energiaressurss nii füüsilise keha kui ka kvantkihtide jaoks. Vaimu ja keha vahelise energoinformatsioonilise „ainevahetuse“ jõuga mõjutavad nad teineteist ja aitavad teineteisel areneda: tervele kehale vastab terve vaim ning vastupidi. Harmoonilises ühenduses vaim-keha on tunduvalt liikuvam ja dünaamilisem ning vaimgi on vankumatum. Iga hinge haigus kutsub esile haiguse kehas – tuumas ja peaaegu kõik füüsilise keha haigused põhjustavad vaimu haigestumist.

Just seepärast alustati vanas Venes arstimist alati vaimu tervendamisega. Rahvatervendajad püüavad taastada iidset lähenemisviisi ning alustavad inimese tervendamist vaimu tervendamisega ning seejärel alles alustavad tööd füüsilise kehaga. Ainult vaimu ja füüsilise keha toimimise tasakaalustamises on tee, mis viib inimese tervenemisele. Vähem haigeid – tervem ühiskond. Ametlik meditsiin ravib ainult keha ja selle organeid ja sellise ravi efekt on tegelikult minimaalne.

Me ei hoia seda, mida meil on.

** Kas olete ka sellise vaatenurgaga kokku puutunud ajal, kui tegelesite kosmosemeditsiiniga?

— Ma pole kunagi olnud rahvameditsiini raevukas vastane. Töötades välja uusi metoodikaid osutamaks meditsiinilist abi kosmose tingimustes, püüdsin alati leida keemilistele preparaatidele samaväärset ent ohutut asendajat ja siinkohal pean ma silmas erinevate mittemedikamentoossete ravimeetodite väljatöötamist. Kahjuks paljud neil aastatel välja töötatud vahenditest oleksid andnud kaasaegse meditsiini ja tervishoiu arengusse märgatava panuse, kuid jäid erinevate põhjuste tõttu laiemast kasutusest välja.

Hetkel tundub, et erandiks on sorbtsioonil põhinev  puhastusmeetod, mis hiljem sai hemosorbtsiooni nimetuse. Tänu teadustalent J.M. Lopuhin’ile sai see meetod riikliku tunnustuse ja seda kasutatakse meditsiiniasutustes ka täna.

Kosmose tingimustes kasutamiseks on välja töötatud valuvaigistusmeetod, mis oli mõeldud kirurgiliste sekkumiste puhuks. See baseerus elektroanalgeesil ja dilämmastikoksiidil. Üksikasjadesse laskumata ütlen vaid seda, et meetodi väärtus seisnes selles, et operatsiooni ajal reguleeris patsiendi seisundit minu poolt välja töötatud seade „Polana -01“ («Полана-01» )koos dilämmastikoksiidiga ning sellel oli väga pehme ning leebe mõju organismi seesmistele süsteemidele. Muuhulgas säilus kogu operatsiooni vältel südame-veresoonkonna süsteemi stabiilsus, puudus narkoosijärgne depressioon ja 15-20 minutit peale operatsiooni lõppu oli patsiendiga juba võimalik rääkida.

Vaatamata sellele, et seade läks seeriatootmisse, võeti see 5 aastat hiljem tootmisest maha. Ainus küsimus on – miks? Kui sain põhjuse teada,  ei uskunud ka ise omi kõrvu. Selgus, et seade sattus Tervishoiuministeeriumi ametnike põlu alla ainult seetõttu, et reanimatsiooni ja anestesioloogiaspetsialistidel polnud ei operatsiooni ajal ja ka selle järgselt enam midagi teha. Lisaks vähenes ravimite kulu, mis just kõige paremini ei mõjunud farmaatsiaturu kasuminumbritele.

Sama saatus tabas ka unikaalset preparaati „Phenibut“ (фенибут). Kosmonaudid vajasid seda nagu õhku, sest kosmoselend –  see on stress, mis mõjutab inimese seisundit väga tugevalt. Trankvilisaatorid, mida tavaliselt kasutatakse stressi maha võtmiseks Maal olles, kosmoses kasutada ei saanud, sest lisaks rahustavale toimele oli neil ka lõdvestav toime.

Phenibut oli aga sootuks teine tera. Peale tema sisse võtmist oli inimesel kõik väga „zen“, kuid tema töövõimes ei toimunud mitte mingit langust. Phenibut oleks suurepäraselt sobinud kasutamiseks ka maistes tingimustes kasvõi päevase stressialandajana ja erinevate funktsionaalsete kõrvalekallete ravimiskes ming lisaks puudusid tal kahjustavad kõrvaltoimed. Kahjuks sekkusid ametkondlikud huvid ja preparaadi tootmine keelati. Täna on see preparaat aga taas müügilettidel.

Veel üks ilmekas näide minu kosmosepraktikast. Praegu on meil väga populaarne preparaat Koensüüm Q10, millega tuli välja USA vitamiinikomplekside leiutaja Linus Pauling. Lisaks  noorendavale efektile on sel preparaadil võime soodustada organismis lisaenergia tootmist, mis aitab läbi selle aktiveerida kõiki organismi elutegevusprotsesse. Tema efektiivsuses on jõdnud veenduda juba väga paljud inimesed. Arvatavasti ei tea aga keegi, et Nõukogude Liidus töötati möödunud sajandi 70ndatel välja analoogne preparaat „Tsitohrom – C“. Koos Leningradi vereülekande instituudi teadlastega osalesin ma vahetult selle preparaadi väljatöötamise juures.

Sel ajal toimus ettevalmistus nõukogude-ameerika Sojuz – Apollo ühiseks kosmoselennuks. Kaks kuud enne starti esitati farmaatsiakomiteele taotlus saamaks luba preparaadi kasutamiseks ekstremaaltingimustes. Selleks ajaks polnud Tsitohrom – C veel kliinilisi katsetusi läbinud, kuid teda oli testitud piisavalt suure vabatahtlike grupi peal. Minu seisukoht oli, et preparaati võib vajada kosmonaut Leonov, kellel füüsiliste koormuste ajal tekkis kardiogrammis väikene T-saki langemine, mis andis märku väikesest häirest südame vasaku vatsakese töös.

Minu ettepanekud õigustasid ennast. Veidi enne starti selgus, et kosmoselaeva televisioonisüsteem langes rivist välja. Laev siiski startis ja kosmonaut Leonovi T-sakk langes veidike. See situatsioon pani „kõrvade peale“ kogu N-Liidu kardioloogiateaduse. Komisjoni otsus oli ühene, olukorra suudab päästa ainult Tsitohrom-C. Selgus aga, et kuigi preparaat on laeva pardaapteegis olemas, unustas Farmaatsiakomitee talle eriloa väljastada. Mida teha? Tuli võtta vastutus. Leonov võttis preparaati ja T-sakk läks kiiresti normi. Siit tekkis aga järgmine küsimus: kes on süüdi ja mida teha inimesega, kes rikkus seadust?

Lennunduses ja kosmonautikas on iga katastroofi puhul kaks süüdlast – arst ja insener. Ameerika kosmoselendude ajaloos on teada analoogne juhtum, kus ühel nende astronautidest tekkis Kuul viibides sama tervisehäire, millest saadi samuti üle pardaapteegis leiduvaga. Arstist, kes selle eest vastutas, sai hiljem Ameerika kosmosemeditsiini juht. N-Liidus aga otsiti pikka aega vastust küsimusele: kuidas karistada inimest, kes faktiliselt hoidis ära kosmoselennu katastroofi.

Mis aga puudutab Tsitohrom –C’d, siis peale seda juhtumit lõpetati tema edasine arendamine ja tööstustootmiseks ettevalmistused. Teda polnud N-Liidus ja pole ka Venemaal, kuigi oli tegemist preparaadiga, mis oleks maailmaturul teeninud suuri kasumeid, seda enam, et tootmistehnoloogia looduslikust toormest on väga lihtne. Kurb, et see, mida suudaksime ise toota ja mis tooks meile tuntust, on asendatud meretaguse, kuigi hea preparaadiga.

** Ivan Pavlovitsh, kas teil pole siis üldsegi õnnestunud oma tervendajapraktikas kasutada kosmosemeditsiini saavutusi?

— Kuidas nii? Midagi on kasutuses, kuid loomulikult mitte kogu maa mastaabis. Minu enda tervisesalongis töötavad need tehnoloogiad väga hästi.  Väga häid resultaate annab ultraviolettkiirgusega kiiritamine, meetod, mille töötasin välja 70-ndatel. Otsides lahendust, mis mõjutab universaalselt kogu organismi rakustruktuuri, tulin järeldusele, et kui verd kiiritada ultraviolettkiirtega, millede spektraalne koosseis on lähedane päikese ultraviolettkiirgusele, toimub, võimas organismi energeetiline toitmine. Resultaadina normaliseerub energeetiline balanss ja tugevneb immuunsus.

Me lõime seadme Helios – 01 (Гелиос-01), millel puuduvad analoogid. Kasutan seda oma tervendajapraktikas erinevate immuundefitsiitide puhul: kroonilised põletikulised protsessid, viljatus, viiruslik hepatiit, onkoloogia jne. Milline on tema toimimispõhimõte. Haigelt võetakse 10-20 kuubikut verd, see lasteakse läbi seadme, mis kiiritab teda ultraviolettkiirgusega. Veri rikastub energiaga ning antakse seejärel organismile tagasi, tõstes seeläbi märgatavalt tema energoressurssi. Lihtne protseduur, efekt sellest on aga vapustav. Mõne seansi möödudes aktiveeruvad organid ja organsüsteemid sellise jõuga, et nad tulevad mistahes patoloogiaga toime ilma erilise vaevata.

Praegu on Ameerikas leidnud laialdast kasutamist ravimine vesinikperoksiidiga. Ma kirjutasin juba 1967–1968 aastatel töö selle ühendi ravivatest omadustest. 1988. aastal aga esinesin ettekandega IV Rahvusvahelisel AIDS’i kongressil Stockholmis, kus rääkisin oma metoodikast, mida kasutan teiseste immuundefitsiitide seisundite ja sellest tulenevate haiguste ravimisest vesinikperoksiidi ja ultraviolettkiirgusega ning organismi puhastamisest šlakkidest. Ametliku meditsiiini poolt jäi see ilma igasuguse tähelepanuta, kuid ise kasutan ma seda metoodikat väga edukalt, saades suurepäraseid resultaate ning  kindlasti ka jätkan selle kasutamist edaspidi.

Endoökoloogia — kõikide alguste algus.

** Mida endast kujutab teie loodud tervendamissüsteem?

— Kõige aluseks on kaks kõige tähtsamat printsiipi. Esimene: inimene — see on isereguleeruv ja isetaastuv bioenergeetiline süsteem, milles kõik on omavahel seotud ja mille vastupidavusvaru on alati suurem teda kahjustavate faktorite mõjutustest.
Teine printsiip: iga haigus on esmalt tingitud bioenergeetilise tasakaalu häirumisest ja immuunsüsteemi seisundist. Kui need taastada ja seda loomulikult, mitte meditsiinilisi preparaate kasutades, saabki haiguse kõrvaldada.

Täna räägitakse väga palju halvast ökoloogilisest olukorrast ning arvatakse, et just see on süüdi selles, et inimesed on sagedamini haiged ja haigused muutuvad raskekujulisemateks. Endoökoloogiale aga ei pööra tähelepanu mitte keegi. Küsite, et, mis see veel on? See aga ongi kõige peamine faktor, millest sõltub, kas inimene on terve või haige — see on inimorganismi sisekeskkonna seisund. See määratletakse sellega, milline on inimese elustiil, millest ta toitub, millist vett ta joob, millist õhku ta hingab jne. Siit järeldub aga see, et tegelikult saab inimene, ilma igasuguse arstiabita formeerida oma endoökoloogilise seisundi  ehk teisisõnu inimene saab juhtida oma tervist.

Ökoloogia, kui teadus ümbritsevast maailmast on hoopis mahukam mõiste, millesse mahub ära kõik, mida me nimetame Universumiks. Temas peab kõik olema harmoonias. Meie ümber asuva ebakõlalise maailma põhjus peitub meis endis, seetõttu tuleb maailma kõikide tasanditel tervendamist alustada iseenda tervendamisest.
Võtame näiteks vee kvaliteedi, mis meie tervist vägagi mõjutab. Oma tehnogeensete saavutustega oleme saavutanud selle, et Venemaal, mis on maailma üks veerikkamaid riike оn rohkem kui 70 regiooni, milles vee kvaliteet on alla arvestust.

Meid justnagu rahustatakse sellega, et teostatakse vee puhastamist klooriga, kuid vee kloreerimisel tekib kloori kõrvalsaadus – dioksiin, mis ei kao isegi vett keetes. Aja jooksul organismi ladestuv dioksiin lõhub endokriin-, immuun-, reproduktiiv- ja teisi keha süsteeme ning soodustab erinevate patoloogiate tekkimist ja arengut. Miks ma meenutan vee tähtsust organismi seesmise  endoökoloogilise seisundi puhul. Siin on mitu põhjust.

Asi on selles, et meie organism, kui vaadelda teda tervikuna, koosneb kahest osisest. Ühelt poolt on need organid, milledel on oma spetsiifiline tegevus, teiselt poolt aga neid ühendav sidekude. Sidekoe arvele langeb ca 80% inimese kehamassist ja just siin asub iga patoloogia algus.

Biolokatsiooniga saab määrata organismi šlakistumist ja see omakorda annab informatsiooni maksa detoksikatsioonivõimest. Kuni 5 aastastel lastel peaks see olema 2-3% piires, 5 – 12 eluaastani 5-6% ning täiskasvanutel 8 – 12%. Patsiente läbi vaadates selgub aga kurb tõsiasi, et lastel on keskmine tase 25 – 30% ja täiskasvanutel  45–60%. See tähendab seda, et kui maksa jõuab sidekudesid läbinud vedelik, suudab täiskasvanute maks seda puhastada 40 – 55 % ja lastel 70 – 75% ulatuses. Seetõttu on meie rakud sunnitud töötama ning elama väljakannatamatus olukorras. Nad on toksiliste ainete kätte lämbumas. Kuni inimene ei taasta ega puhasta oma seesmist, endoökoloogilist keskkonda, pole teda võimalik täielikult terveks ravida mitte ühestki haigusest. Just seepärast on minu tervendussüsteemi nurgakiviks organismi puhastamine toksilistest ainetest.

Organismi šlakistumisest annavad märku järgmise tunnusmärgid:

— mao ja soolestiku töö häired (kõhukinnisus, kõhulahtisus, väljaheidete vänge lõhn, düsbakterioos, sapikivid, neerukivid);

— ainevahetushäired (artriidid, artroosid, osteokondroos, osteoporoos);

— erinevad nahahaigused ja allergilised ilmingud (lööbed, ekseemid, psoriaas, papilloomid, vöötohatis, furunkulid, nõgestõbi, tüükad);

— suurenenud väsimustunne;

— mälu halvenemine jne.

Kordan veelkord: kui ei korrasta seedesüsteemi ja maksa, kui peamise detoksikatsiooniorgani tööd ja ei puhastata ära sidekoe struktuure, pole võimalik inimest terveks ravida.

Skeemi järgi toitumine
** Milliseid praktilisi soovitusi saaksite lugejatele anda?

— Selleks, et mitte viia oma organismi saastatust äärmuslikkuseni, on vaja esmalt pöörata tähelepanu toitumisele. Enamus ei usu seda, et juba ainuüksi sellest, et hakata õigesti toituma, saab inimene algtõuke raviprotsessidele, mis pole jõukohased ka kõige tugevamatele ravimitele. Mul oli patsient, keda piinasid ööl ja päeval kohutavad peavalud. Tema käekott sisaldas omakorda suurt ravimikotti ja mille sisu ta ka pidevalt neelas. Hetkeks valu küll leevendus, kuid mõne aja möödudes oli jälle tagasi. Soovitasin tal minna üle toitumisele, kus erinevaid toit süüakse teineteisest eraldi. Kahe kuu möödudes unustas see naine nii peavalud kui ka tabletid.

Lahutatud toitumise olemus peitub selles, et ei topita endale järjest sisse kõike, mis juhtub, vaid toitutakse eraldi skeemi alusel. Näiteks ei tohi koos süüa ühe toidukorra ajal segamini valke ja süsivesikuid. Tahate süüa tükki liha – palun aga ainult mitte koos kartuli ja leivaga. Igasugused juurviljad sobivad garneeringuks aga suurepäraselt. Ööpäevases toiduratsioonis peaks olema 15-20 % valke, 30–35%  süsivesikuid 50–60% taimset toitu.  Sellised soovitused andsin ma arstidele-dietoloogidele, kui töötasime välja kosmonautide toiduratsioone. Sain juba siis aru, et ainult sellise lähenemisega toitumisele, luuakse soole-seedetrakti tööks parimad tingimused.
Reaalses elus on organismi seesmise ideaalse puhtuse saavutamine väga keeruline. Seetõttu on isegi õige toitumisviisi puhul tarvidus regulaarseteks organismi puhastusteks. Selleks sobivad nii lühi- kui pikaajalised nälgimised (24–36 tunnine — üks kord nädalas, 2 päevane – üks kord kuus 3-päevane — üks kord kvartalis), lisaks veel erinevate taimsete nastoikade ja leotiste-keeduste tarvitamine.

Hingake nagu kosmonaudid
Praeguseks ajaks on maailmas väga erinevaid hingamistehnikaid ja meetodeid. Ühed soovitavad vabastavat hingamist. Teised väidavad vastu, et seda on kategooriliselt keelatud teha, kolmandad, et inimene ei tohi üldse sügavalt hingata. Neljandad, vastupidi, et mida sügavamalt hingata, seda kasulikum. Tegelikult pole tarvis mitte midagi leiutada. Loodus on seda juba ise teinud. Pöörake tähelepanu hingamisele siis, kui me räägime või laulame: üks lühike sissehingamine ja sellele järgneb üks pikk sissehingamine. Nii on vaja hingata alati, mitte ainult siis kui laulate või räägite…
Kosmosemeditsiini valdkonnas töötades õnnestus mul esimese 5 aastaga töötada välja metoodikad nii optimaalseks hingamiseks, kui ka haiguste kõrvaldamiseks ja ennetamiseks ning täna hingavad kõik minu patsiendid nagu kosmonaudid. Seda on kerge õppida.
Esimene variant. Tehke kõhuga lühike sissehingamine ning hingake aeglaselt välja, samaaegselt püüdes naba vastu selgroogu suruda. Selline hingamisviis on väga heaks treeninguks sooltele, samuti masseerib see maksa, kõhunääret, põrna ja teisi kõhuõõne organeid.
Teine variant. Peale lühikest ja mitte sügavat väljahingamist (kellele ebamugav, siis võib ka peale sissehingamist) tuleb hinge niikaua kinni hoida kui vähegi jaksu on. 1-2 kuuga tuleb teil õppida ühe korraga hinge kinni pidama 30-40 sekundit, veel parem aga 60 sekundit (ööpäeva kohta teeb see kokku orienteeruvalt pool tundi, tublimatel isegi tund). Mõni päev treeningut ja te hakkate selliselt hingama automaatselt. Seejuures normaliseerub teie vererõhk, paraneb uni ja suureneb töövõime.
Testimaks, kuidas teie hingamine on normaalsemaks muutunud tehke järgmist: hingake sügavalt sisse ja aeglaselt välja. Kui selle tsükli tegemiseks kulub aega mitte vähem kui 35 sekundit (meestel) ja 25 sekundit (naistel), siis olete õigel teel ja paljud teie terviseprobleemid on juba ületatud.

Mitte päevagi peroksiidita

Nüüd mõni sõna vesinikperoksiidist. Soovitan kõikidele, nii tervetele kui haigetele, võtta omale reegliks: alates tänasest (äärmisel juhul ka homsest) tarvitada vesinikperoksiidi igapäevaselt ja nii kuni viimse hingetõmbeni välja. Tarvitage 3% vesinikperoksiidi veega lahjendatult 3x päevas. Kindlasti tühja kõhuga (30-40 minutit enne sööki või mitte varem, kui 2 tundi peale sööki). Maksimumdoos ei tohiks päevas ületada 30 tilka, kuid see tuleb saavutada aegamööda, tilkhaaval.

Esimesel päeval lahendage manustamiseks supilusikatäies vees 1 tilk vesinikperoksiidi. Teisel päeval 2 tilka supilusika kohta, kolmandal kolm jne. Kuni 10 tilka peroksiidi supilusikatäie vee kohta. Kui üks selline tsükkel lõpetatud, tehke 3 – 5 päevane paus ja alustage uuega. Nüüd alustate 1 tilga asemel aga kohe kümne tilga 3% vesinikperoksiidiga 1 supilusika vee kohta. See peab teil saama harjumuseks. Peamine on  — säilitage kaine mõistus ning ärge doseerige üle. Kordan veelkord: maksimaalselt 30 tilka 3% vesinikperoksiidi, koos veega, päevas. Soovitan regulaarselt peroksiidiga loputada ka suud ja selleks tuleb 1-2 teelusikatäit peroksiidi lahustada 50 ml veega. Sama lahust või tilgutada 10 tilka mõlemasse ninasõõrmesse. See lahus kõlbab hästi ka välispidiseks kasutamiseks kompressidena, mida võiks haigele kohale asetada 1-2 tunniks.

Kõndige oma tuharatel. 
Veel üks tegevus, mis võiks olla kohustuslik igapäevaprotseduur – kõndige oma tuharatel. Istuge põrandale, sirutage käed ette rinna kõrgusele, ajage selg sirgeks ja ka jalad – ja edasi! Esmalt sirutage ette vasak jalg, vasak tuhar, vasak õlg ja pöörake ka pead vasakule ning käed viige paremale. Korrake sama parema poolega, ainult et käed viige vasakule. „Kõndige“ sel viisil 1,5 – 2 meetrit ja seejärel liikuge sama palju ka tagasi.
Mida rohkem te oma tuharatel põrandatmööda „kõnnite“, seda parem. Harjutust võib teha igal ajal. See harjutus on hea, sest kõrvaldab hemorroidid, enureesi, pärasoole allavajumise,  tursed jalgades, stagnaatilised ilmingud väikevaagnas, osteokondroosi kõikides selgroo osades, normaliseerib seedesüsteemi tööd, tugevdab selja-, kõhu-, alajäsemete ja tuharalihaseid, parandab rühti ning muudab kõnnaku kergeks ja vetruvaks.
Veetrassist tuleva vee puhastamine:
Asetage 3–5 liitrise (klaas) anuma põhja 15–25 grammine räni tükk — 5–7 päeva möödudes on vesi ideaalselt puhas. Seda vett võib kasutada kõigeks. 1 klaasitäis ränivett enne sööki – ideaalne profülaktiline vahend.
Võtke mõned naelad, ajage nad tulel hõõguma ja seejärel laske nad vette — mikroobid vees hukkuvad 2-5 minutiga. Selline vesi, kui teda sisse võtta, normaliseerib soole-seedetrakti tööd ja välispidisel kasutusel muudab naha elastseks, ning takistab furunkulite ja akne arengut.
10–15 pihlakalehte 1–3 liitri vee peale puhastavad 2 tunni jooksul ära mistahes vee, isegi soos leiduva vee.  
Veelkord soovitan nii tervetele kui haigetele: tarvitage vesinikperoksiidi igapäevaselt – alates homsest, kuni oma viimase päevani välja. Peale selle, et see rikastab pidevas hapnikuvaeguses olevaid seesmisi kudesid hapnikuga, aitab peroksiid organismil edukalt võidelda parasiitidega, bakteriaalsete-, seen- ja viirusinfektsioonidega. Ta stimuleerib immuunsüsteemi tööd, takistab ateroskleroosi arengut, pidurdab kasvajate teket ning arengut, lisaks gripp ja erinevad külmetushaigused, depressioon ja igemete haigused. Peroksiidi on tarvis võtta tühja kõhuga 3x päevas ning vees lahustatuna. Annus ei tohi ületada 3% lahuse korral 30 tilka päevas.

Kes tahab olla terve, see hakkab tervenemise teed otsima ja leiab selle kindlasti. Ta leiab selle, kas ise, või tuleb talle keegi appi. Ei tohi end lõdvaks lasta ega laisaks minna. Hea tervise nimel tuleb pidevalt endaga tööd teha, regulaarselt end treenida, tuleb loobuda kahjustavatest harjumustest. Tuleb teha üleminek uuele, tervele elutasandile, mis on meisse istutatud Looduse enda poolt. Terve olemine tähendab elamist koos Loodusega ning temaga harmoonias olles. Tundke rõõmu ja olge tänulikud iga elatud päeva eest ja sama suure rõõmu ning tänuga tervitage igat algavat päeva.

Аргументы и факты
Tõlge: Mati Rebane

Jaga sotsiaalmeedias

Tagasi