SALAMÕRTSUKAD: PARASIIDID

SALAMÕRTSUKAD: PARASIIDID

Intervjuu OOO „Optisalt“ asutaja ja juhi, Moskva Meditsiinipalati peaepidemioloogi Valentina Ivanovna Aksjonovaga, kes on kõrgefektiivsete antiparasitaarsete preparaatide loomise- ja panuse eest rahva tervise arengusse, pälvinud viis Venema riiklikku autasu.

Julie Po Youtube kanal: https://www.youtube.com/watch?v=1b9kZWSlNyE

Julie Po (JP): Tere tulemast projekti „Salamõrtsukad“. Täna tuleb juttu parasiitidest. Nad võivad tõepoolest olla väga ohtlikud. Nad on meie ümber ja meie sees ja nad tapavad meid. Seetõttu on täna meie stuudios külaliseks inimene, keda võib lugeda üheks juhtivamaks selle ala inimeseks. Ta on selle küsimusega tegelenud rohkem kui 20 aastat ja selle hulgas on ka kliinilised uuringud. Selle töö käigus on ta loonud terve rea preparaate, mis pole ainult profülaktilise efektiga – need preparaadid ka ravivad inimest. Tere tulemast Valentina Ivanovna Aksjonova.

Ma ei ole selle valdkonna spetsialist, kuid ma soovin, et inimesed saaksid teadlikumaks. Sageli on nii, et inimene omandab ameti aga ei asu selles valdkonnas tööle või ei arenda end oma töövaldkonnas edasi. Teie olete inimene, kes mitte ainult ei tunne hästi oma valdkonda, vaid te tegelete meditsiiniliste uuringutega, töötate välja uusi tehnoloogiaid ja püüate seda kõike inimestele edasi anda.

Palun öelge, kes või mis need parasiidid on? Kuidas nad organismi mõjutavad ja kõige tähtsam, millega ja kuidas nende vastu võidelda?

Valentina Aksjonova (VA): Tere! See on oluline küsimus. Aina rohkem on neid inimesi, kellel on üks või mitu kroonilist haigust. Mitte keegi ei oska sellega midagi ette võtta. Meditsiin eitab parasiite ja ütleb, et nemad ravivad sümptomeid ja tagajärgi aga mitte haiguse esmapõhjust. Seetõttu vaatleme põhjalikumalt, kes või mis need parasiidid on ja kuidas nad meie organismi satuvad ning siin arenema hakkavad. Kõige olulisem aga on see, millised kroonilised haigused, millede algpõhjust arst välja selgitada ei oska, on nende tekitatud.

Parasiitide elu ja olu ei uuri praktiliselt mitte keegi. No sattus parasiit organismi, kah mul asi. Läheme siis vähemalt meie asjadesse veidi sügavamalt.

Helmintoosid ehk usside invasioonid tekivad meis märksa sagedamini kui me seda mõelda ja arvata oskame.  Adekvaatse ravi puudumisel võib helmintoos üle minna tagasipöördumatuks haiguslikuks protsessiks. Iga kaasaegne arst on kohustatud teadma, mis on helmintoos ja kuidas seda ravida ja seda peab teadma igaüks, kes tahab olla terve.

Helmintoosid on haiguste grupp, mida kutsuvad esile parasitaarse eluviisiga ussid – helmindid. Nad jagunevad arenguviiside põhjal järgmistesse gruppidesse:

1. kontagioossed helmindid,
2. geohelmindid
3. biohelmindid. ,

Klasside põhjal:

1. Nematoodid (ümarussid);
2. tsüstoodid (lintussid);
3. trematoodid (imiussid).

 

Enamlevinud on helmintoosid ja nematoosid. Ametlike andmete kohaselt kannatab maailmas igal aastal umbes 1,5 miljardit inimest. Ankülomistooside tõttu umbes miljard inimest. Iga aafrika elaniku organismis leidub keskmiselt 2 ja enam helmindiliiki, Aasias ja Ladina-Ameerikas üks ja Euroopas iga kolmas. Akadeemik Skrjabin kirjutas läinud sajandil oma raamatus „Helmindid“, et Venemaal on iga inimese kehas vähemalt üks helmindiliik.

Helmintoosidel on kaks faasi:

1. Äge faas, mis peale nakatumist kestab 1-3 nädalat ja raskematel juhtudel 2 kuud.
2. Krooniline faas, mis kestab mitmest kuust kuni mitme aastani.

Ägedas faasis toimuvad inimorganismis patoloogilised muutused, mida põhjustab üldine allergiline reaktsioon migreeruvate vastsete sünteesitud antigeeniele ja erinevas varases arengufaasis parasiidivastsete vormid.

Seda perioodi iseloomustavad stereotüüpsed sündroomid, mis ei sõltu ärritaja liigilisest kuuluvusest, nende asukohtadest ja migratsiooniteedest. Peamised sümptomid:

Palavik, vappekülm, tursed, nahalööbed, müalgia, artralgia, lümfoadenopaatia, kopsusündroomid, vere eosinofiilia.

Peamised- ja süsteemsed organsüsteemide kahjustused ägedas faasis on: allergiline müokardiit, pneumoonia, meningoentsefaliit, hepatiit ja homeoöstaasi süsteemi häired.

Kroonilisele faasile on iseloomulikud: progresseeruvad kliinilised ilmingud, mis sõltuvad ärritaja lokaliseerumisest ja tema arvukusest.

Paljude helmindiliikide patogeenne mõju on põhjustatud organismi kudede, kus nad parasiteerivad, mehhaanilistest kahjustustest. Nad omavad kõikvõimalikke iminappasid, haake, sabakesi, konkse, niiditaolisi moodustsi, millega nad süna otseses tähenduses vere rakud niidi otsa ajavad. Kõik need parasiitide „lisad“ põhjustavad organite ja kudede rakkudele mehhaanilisi kahjustusi.

Kui parasiidid söövad ära organismi metabolismi jaoks väärtuslikud ained, toimub muutus ainevahetusprotsessides. Häiruvad neurohumoraalne regulatsioon ja -protsessid, mis on seotud toitainete imendumisega soolestikust.

Helmintoosidel on otsene seos mikroelementide defitsiidiga. Oluline mõju selles on ärritaja mõju peremehe organismile. Helmintidel on immuunsüsteemi tegevust alla suruv mõju. See mõjub negatiivselt inimese resistentsusele bakteriaalsete-, viiruslike- ja teiste infektsioonide suhtes. See langetab profülaktiliste vaktsineerimiste efektiivsust.

Helmintoosid põhjustavad sageli ka mittespetsiifilist kliinilist sümptomaatikat. Neil on kumulatiivne efekt, mis algul on organismi kudede ja süsteemide jaoks suhteliselt pehme. Sageli on haiguste subkliinilised ilmingud latentsed. Helmintoosid maskeerivad oma negatiivset efekti ja loovad mulje, et teiste haigustega võrreldes on nad väga madala patogeensusega.

Sagedasem parasiitide asukoht on seedesüsteemi organid, kus nad imiteerivad nende organite haiguseid. Seetõttu võivad kliinilises praktikas vaadeldavad seedetrakti töö häired väga sageli olla maskeeritud parasitaarsed haigused.

Seedetrakti organite parasitaarsete haiguste kliinilised ilmingud, haiguste algstaadiumites, ilmutavad end läbi neuralgilise sümptomaatika – nõrkustunne, väsimus, ärrituvus, halvad unenäod jne.

Edasi, vastavalt haiguse kestusele, hakkavad arenema sümptomid, mis annavad tunnistust seedeorganite haigustest: iiveldus, isutus, valud kõhus, ebastabiilse konsistentsiga väljaheide jne.

Lastel esineb tänapäeval umbes 15 põhilist parasiidiliiki, täiskasvanutel aga rohkem kui 300. Enamlevinud on enterobioos, askaridoos, trihhinelloos ja difillobotrioos. Viiimastel aastatel registreeritakse järjest sagedamini toksokaroosi.

Enterobioos. Kui teil lapsepõlves olid naaskelsabad siis ärge väga nende pärast muretsege – nad ei ole teid maha jätnud. Enterobioosi põhjustajaks ongi naaskelsabad, kes toimetavad seedetrakti piirkonnas.

Vastsed väljuvad munadest keskmiselt 2 nädalaga ning arenevad täiskasvanud isenditeks, kes parasiteerivad peensoole alumises ja jämesoole ülemises osas. Ussikese eluiga võib olla kuni 100 päeva. Nii lastel kui täiskasvanutel võtab nende usside kahjustuste tagajärgede kõrvaldamine aega aastaid või isegi aastakümneid.

Naaskelsaba meenutab jämedamat niidijuppi, pikkusega kuni 1 cm. Täiskasvanud isendeid on mõnikord soojas väljaheites näha. Parasiidil on organismile mehhaaniline, toksiline ja allergiat tekitav mõju. Need 3 negatiivset mõju on omased kõikidele parasiitidele.

Mehhaaniline – oma iminappade ja muude kombitsatega nad purustavad pehmeid kudesid.

Toksiline – nende elutegevusjäägid on väga tugeva toimega mürgid. Eriti kui on tegu nende massilise paljunemise ja hukkumisega.

Allergia – kõik parasiidid põhjustavad inimesel allergilisi reaktsioone.

Enterobioos põhjustab järsku immuunsuse langust. Naaskelsabad põhjustavad soolepõletikke, eriti päraku ümbruses. Suguorganite põletikke, eriti kuseteede väljumissavade ümbruses, nii meestel kui naistel. Päraku ümbruses eritavad naaskelsabad erilist ärritava toimega ainet, mis põhjustab väga tugevat põletustunnet.

Päraku ümbruses asuvatesse nahavoltidesse paigutab ta kümneid tuhandeid mune. Põletustunne võib olla põhjuseks, miks nii lastel kui täiskasvanutel esineb öist uriinipidamatust. Naaskelsabad on väga sageli masturbatsiooni  provotseerijateks.

Naaskelsabade munad küpsevad mõne tunniga ja muutuvad nakkusohtlikeks.

Munad satuvad voodisse, kätele, laste mänguasjadele ja kuhu iganes veel. Eluvõimelistena võivad nad püsida kuni 6 kuud. Vaheperemeest nad ei vaja. Inimest võivad nad piinata aastaid ja kui midagi ette ei võta siis aastakümneid.

Põletikuline reaktsioon organismis areneb juba naaskelsabade vastsete kaasabil, kes sünteesivad proteolüütilisi fermente, hülauronidaase, pektiini taolisi aineid, mis soodustavad rakkude poolset prostaglandiinide eritamist ümbruskonda, milles vastsed parasiteerivad. Enterobioosi korral häirub imendumisprotsess peensooles, toit ei seedu, langeb maomahla happesus ja see võib langeda praktiliselt nulli.

Enamikel inimestel muutub soolestiku mikrobiotsünoos. Totainete mitte omastamine põhjustab keha massi langust. Laste areng võib aeglustuda. Enterobioosile lisandub naaskelsabade mehhaaniline toime soole limaskestadele. Tagajärjeks on seesmised verejooksud, erosioonid ja sooleinfektsioone põhjustavate bakterite areng.

Üheks raskemaks enterobioosi tagajärjeks on vulvovaginiit – naaskelsabad tungivad suguteedesse.

Enterobioosi foonil arenevad nii neidudel kui naistel väga sageli välja kroonilised kuse-suguteede põletikud.

Lastel põhjustavad naaskelsabad mittespetsiiifilise immuunsuse langust. Vere seerumis langeb a-interferooni tase ning organism on erinevate viiruste ja bakteriaalsete infektsioonide suhtes kaitsetu. See muudab ka profülaktilised vaktsineerimised väheefektiivseteks.

Enterobioos mõjutab lastel psüühilist- ja füüsilist arengut ja põhjustab arenguhäireid närvisüsteemis. Enterobioosi korral langeb laste organismis suurel määral tsingi (Zn), seleeni (Se), mangaani (Mn) ja vase (Cu) hulk.

Peamised sümptomid, mis peaksid teid mõtlema panema: kõhu valud, iiveldus, oksendamine, seedetrakti haigused, väsimus, ärritusseisund, unehäired, hammaste krigistamiine, allergilised reaktsioonid, põletustunne anaalpiirkonnas, vulvovagniit, kuse-suguteede põletikud, eosinofiilide taseme tõus. V’ib olla ka nii, et teil puudub igasugune sümptomaatika.

ASKARIDOOS.

Helmintoos, mida teatakse juba väga iidsetest aegadest saadik. Väga sagedane maades, kus on soe ja niiske. Samas on ta helmintoos, mis on levinud üle kogu maailma.

Tegemist on suure helmindiga. Elavad askariidid on punakas-kollase värvusega. Peale hukkumist muutuvad valkjas-kollakateks. Isane on 15-25 cm pikk. Emane 25-45 cm pikkune. Läbimõõt 3-6 mm.

Inimene, kelle soolestikus tegutsevad nii emas- kui isasloomad on praktiliselt ainus invasiooniallikas.  Emane on võimeline munema kuni 240 000 muna ööpäevas. Mitte küpsed munad väljuvad kaalamassidega ja soodsate tingimuste korral saavad ka suguküpseks.

Vastne areneb munas 9-42 päeva temperatuuril 13-30 kraadi. Vastne areneb röövikuks ja seejärel saavutab oma invasioonivõimekuse. Temperatuuril alla 13 kraadi munad ja vastsed säilitavad oma eluvõime ja võivad vastu pidada isegi kaks sooja hooaega.

Vastsed hukkuvad temperatuuril 37-38 kraadi. Epidemioloogiliselt omavad suuremat tähtsust juurviljad. Sissesöödud vastsed kinnituvad peensoole seinale, mille järel tungivad vere kapillaaridesse ning migreeruvad maksa ja kopsudesse.

Lisaks neile organitele leitakse askariidivastseid ajust, silmadest ja teistest organitest. Nad toituvad väga intensiivselt vere seerumist ja erütrotsüütidest. Kopsudes tegutsevad vastsed väga aktiivselt. Nad tungivad alveoolidesse ja bronhidesse. Sattudes ripsepiteeli tõusevad nad kuni neeluni kus inimene nad uuesti süljega koos alla neelab. Soolestikku jõudes hakkab vastne kiirelt arenema ning 7 – 10 päeva möödudes muutub täiskasvanud isendiks. Täiskasvanud isendi eluiga on umbes 1 aasta, mille järel ta hukkub ja väljutatakse organismist väljaheidetega.

Seetõttu ongi inimesel võimalikud mitmete aastate vältel toimuvad kordusnakkused. Kui vastsed on migratsioonistaadiumis siis esineb inimesel sageli allergilisi ilminguid. Vastsed on väga mobiilsed ja võivad liikuda terve soolestiku pikkuse ulatuses. Samuti ei ole neile probleem jõuda välja põskkoobastesse.

Varases faasis on askaridoos väga nõrga sümptomaatikaga. Sageli tekib kuiv köha aga võib kaasneda ka vähene röga eritus. Keha temperatuur on enamikel juhtudel normaalne, kuiid harvadel juhtudel võib tõusta 38-ni.

Selles faasis võib kehale tekkida nõgeslööve ja kätele ning jalgadele võivad tekkida väikesed, vedelikku sisaldavad läbipaistvad mullikesed.

Soolestiku faasis märkavad inimesed ehk kõige enam väsimust, muutusi söögi isus, kerget iiveldustunnet, valusid naba piirkonnas või paremal niude piirkonnas. Mõnel inimesel võib tekkida kõhulahtisus, mõnel kõhukinnisus ja mõnel esineb järgemööda nii üht kui teist.

TOKSOKAROOS

Toksokarid on koerte sooleparasiidid. USA-s ja Euroopas on toksokardega nakatunud kuni 80% kutsikatest ja täiskasvanud koertest. Moskva numbrid näitavad 28 aga tegu on 20 aasta vanuste andmetega ja tol ajal ei olnud kodudes nii palju koeri.

Nakatumine toimub toksokaride munade alla neelamise teel.

Limaskestade kaudu tungivad nad vereringesse, sealt kanduvad nad edasi maksa ning südame paremasse poolde.

Sattudes kopsuarterisse, jätkavad vastsed oma elutegevust kuni lõpuks kopsuveeni kaudu jõuavad südame vasakusse poolde ning kantakse arteriaalse verevooluga kõikidesse organitesse ja kudedesse.

Nad liiguvad verevoolus seni kuni jõuavad punkti, kus veresoone läbimõõt muutub liiga väikseks ning nad jäävad soonde kinni. Vastse läbimõõt on 0,5 mm.

Nad purustavad veresoone ning tungivad ümbritsevatesse kudedesse. Toksokaride vastsed tungivad silma, kopsudesse, maksa, südamesse, neerudesse, kõhunäärmesse, ajju, näärmetesse jne.

Aju toksokaroos; ujuva vastse sündroom silmades; vistseraalse ujuva vastse sündroom.

 

Vastsete eluvõimet mõõdetakse aastatega. Kehas on nad uinuvas olekus. Soodsate tingimuste korral nad aktiveeruvad ning alustavad oma elutegevust, osad neist aga kapselduvad ja sellises olekus võivad nad püsida aastakümneid. Organitele ja kudedele teevad nad väga suurt kahju. Vastsete migratsioon põhjustab organismis hemorraagiat, nekroose, seesmisi verejookse ja teisi tugevaid muutused.

Toksokaroosile on iseloomulik granuloomi teke. See võib tekkida maksas, müokardis, kopsus, lümfisõlmedes, ajus. Nende formeerumine toimub läbi allergiliste reaktsioonide mehhanismi.

Toksokaride vastsed eritavad substantsi, mis kaitsevad parasiiti inimese immuunsüsteemi rünnakute eest. Kontakt koertega tähendab väga kõrget toksokaroosi haigestumise riski. Karva allergia on samuti väga sage toksokaroosi sümptom.

Inimese elu ajal pole praktiliselt võimalik toksokaroosi diagnoosida, sest migreeruvate vastsete avastamine on väga keeruline.

Tõin teile siin välja põhilisema.

JP: Mul on tunne, et mul on need elukad kõik olemas.

VA: Et teid mitte eriti hirmutada, valisin ma välja kõige kergemad asjad. Eksisteerib klamüüdia, mida günekoloogid naistelt leiavad, kuid nad ei räägi neist mitte midagi

On veel trihhomonaadid

Ja toksoplasma

Shistosoomid

Tänases päevas on juba teadus 100% tõestanud, et kusepõie vähk on shistosoomide poolt põhjustatud. Need on parasiidid, mis on igast küljest teravad nagu nõelad.

Ohutut parasiiti ei ole olemas. Kõige tähtsam, kui rääkida seentest virustest ja bakteritest siis trihhomonaad kannab enda õlgadel viirused sinna kuhu need ise sattuda ei suuda. Parasiidil on vahendid, millega nad sõna otseses mõttes puurivad-hammustavad veresooned ja koed katki ning trihhomonaad viib oma sees seene viiruse või bakteri organisse ning mõni aeg hiljem areneb sellest haigus või patoloogia.

Näiteks apenditsiit. Pimesooles seavad end sisse piits-ussid. Siis aga tuleb mingisugune teine parasiit, kes arvab, et tema tahab ka pimesooles elada. Algab parasiitide vaheline sõda. Kuidas see toimub? Mida te pakuksite? Nad käivitavad plahvatusliku paljunemismehhanismi. Palun siin ongi teile põletik. Nad paljunevad selliselt, et kude hakkab katkema ja põletik on vältimatu.

JP: Ma hakkan suhteliselt kaugelt pihta ja ega ma seda Looja loodud maailma veel väga hästi ei mõista aga kui luuakse mingisugune maailm siis see peab olema tasakaalus? Me mõistame ka seda, et kui tahad ilusat maali siis peab seal ka veidi musta värvi olema. Vari annab pildile ruumilisuse.

Nii on ka meie maailmapildis. Peavad olema mingid negatiivsed elemendid, mille abil maailmas ümberkorraldusi tehakse. Kui vaatame kasvõi sedasama viirust siis tema peamiseks funktsiooniks on taasluua ja suurendada oma geneetilist koodi. Ta tungib rakku, sisestab DNAsse oma programmi ja hakkab ennast paljundama. Nad käivitavad mutatsiooniprotsessi. Organism aga mõtleb, et siin on midagi valesti ja hakkab selle viirusega oma süsteemide abil võitlema. See on küll primitiivne, kuid siiski teatud evolutsioon.

Baktereid nimetan ma Jumala abilisteks, sest nemad on suutelised keha lagundama teisteks aineteks. Nad võivad muuta kivi täiesti teiseks aineks ja kui ei oleks baktereid siis meil poleks ka Mendelejevi tabelit.

On sümbiootilised bakterid, milleta pole võimalik toitu seedida ja on bakterid, mis on osakesed immuunsüsteemist. Parasiitide roll on aga mulle täiesti arusaamatu. Mul on tunne, et nad on Maale spetsiaalselt toodud, sest nad ei sobitu evolutsooniprotsessi ega ümbersündi ja kui me võtame näiteks seened siis nende tagajärjeks on totaalne häving. Kui parasiit mõtleb vähemalt mingisugusegi enda kasu peale ja ta vähemasti ei püüa kõigest väest oma kandjat ära tappa – tõmbab mahlad välja aga ei tapa. Seened on aga minu hinnangul väga agressiivsed. Olen näinud filmi, kus sipelgas jookseb siis äkki tardub ja temast kasvab välja seen. Seenel on ükskõik – ta tapab oma peremehe ja hakkab parasiteerima teisel eluvormil. Ma ei hakka siin Jumala poole pöörduma sest mul on tunne, et tegu on käsitööga, mis on väga ammu Maale toodud, selleks, et elu hävitada.

USA teadlased kirjeldavad, kuidas nad võtavad viirused, mis parasiteerivad näiteks lindudel. Manipuleerivad neid ja nakatavad nendega inimesi ning uurivad seejärel, kuidas see inimestele mõjub. Ma väga ei usu, et kõige taga siin planeedil on Loodus. Miks vajab loodus seeni ja parasiite?

 

VA: Seentest. Eksisteerib niipalju seeni, millede nimetuste mahutamiseks läheb tarvis tervet raamatukogu. Kohas, kus immuunsus nõrgeneb, võtab asukoha sisse seen. Tema niidistik on praktiliselt nähtamatu, teda pole praktiliselt võimalik diagnoosida, sest ta muudab end koe osaks.

Parasiit ilmub kehasse kui inimese mõtlemine ei ole enam Looja tasandil. Kui inimesel on suured ambitsioonid, kui ta kõige peale ärritub, on armukade, pole mitte millegagi rahul, kui temas pesitseb kurjus jne. Need on need lävepakud, mida ületades avatakse uks parasiitide sissetungile. Seda räägivad ka meie teadlased, et kui asjad on peentasanditel valesti siis parasiidid käivitavad meie kehades võimendatud paljunemisrežiimi.

JP: Kui rääkida parasiitidest siis, mis on nende konkreetne eesmärk? Paljunemine?

VA: Just, paljunemine, endasarnaste isendite loomine. Nad on Maal elanud palju kauem kui inimene. Nad teavad märksa rohkem sellest, kuidas ellu jääda ja elavana püsida. Nad on targad, neid võiks selles maailmas kasutada kui ellujäämisinstruktoreid.

JP: Vihmaussid, kes nemad on? Kas inimorganismis elava parasiidi vaimselt kõrgemal tasemel asuv eluvorm?

VA: Tegemist on absoluutselt teise organismiga.

JP: Parasiit vajab teist organismi, miks nad ei võiks tulla välja ja nautida päikest ning värsket õhku?

VA: Nende peamine ülesanne on tasa ning varjatult peremehe sees elada. Kui me aga ärritume, sööme rämpsu jne. annab see neile vabaduse tegutseda ja nii nad oma paljunemise käivitavad. Kui me ärritume ja see pesakond meil parasjagu kopsus istub ja kui seal ärrituse tõttu lokaalne immuunsus langeb, ongi probleem käes.

Mida tähendab lokaalne immuunsus? Võtame kõhunäärme, mis meil seal asub? Kroom, mangaan ja tsink. Inimene ärkas, selleks, et tal need mikroelemendid veres oleksid, peab ta neid sisse sööma. Inimene sõi hommikusöögi ja tema rakud hakkasid ootama tsinki, mangaani ja kroomi. Seedimine pole aga kõige parem, kuid veres peavad need mikroelemendid olema- kui ma silmi pilgutan ja kätt liigutan siis selleks on mikroelemente tarvis. Kui toidust keha neid ei saa siis laenatakse nad kõhunäärmelt.

Inimene sõi lõunat ja jälle ei saanud ta mikroelemente, sõi õhtusöögi ja jälle on sama lugu. Organism, kui ta neid kusagilt mujalt ei saa siis ta laenab neid jälle kõhunäärmelt, selleks, et inimene üldse elatud saaks. Kõhunäärme mikroelementide varu vaesustub ja ühel hetkel tema immuunsüsteem ei jaksa. Nii toimubki lokaalse immuunsuse nõrgenemine.

Mikroelementide defitsiit ei saabu nagu ratsaväe rünnak. See süveneb päevast päeva, aastast aastasse, aastakümnest aastakümnesse, põlvkonnast põlvkonda. Aastat 5-10 te ei varustanud oma organismi mangaani, tsingi ja kroomiga, määral, mida ta vajas ja ongi diabeet käes. Veres peavad mikroelemendid olema igapäevaselt, alaliselt, pidevalt – nende taga on meie liikumine, magamine, mõtlemine.

Kui te lasete vere analüüsi teha siis see ei näita seda, mis toimub teie organites ja kudedes, sest veres PEAB ALATI olema teatud kogus mikroelemente ja nad on seal olemas. Kust need mikroelemendid sinna saavad kui neid toiduga ei saa? Nad võetakse ära organitest, kes neid samuti vajavad!

Nii see „lokaalne immuunsus kukkus“ toimub. On üldine immuunsus ja organite ja süsteemide lokaalne immuunsus – maks, kopsud, kõhunääre jne. ja kui teil kusagilt valutama hakkab on see signaal, et lokaalne immuunsus ei toimi.

JP: Te rääkisite parasiitide massilisest paljunemisest. Nad ju elavad organi sees ja kui see toimub siis organ tursub. Tekib põletik ja nn. healoomuline kasvaja. Parasiidid selles organis ei istu ju lihtsalt niisama, neil on omad füsioloogilised protsessid, neil on väljaheited, mida nad enda elukeskkonda paiskavad, sest tualette neil minu teada ei ole. Tualettruumiks on inimese organism. Selle saasta foonil hakkavad arenema seenhaigused.

Nad söövad ära meile vajalikud mikroelemendid, immuunsus langeb ja see soodustab veelgi kõikide bakterite, seente ja viiruste elutegevust. Mõned suuremad tegelased on suutelised sõna otseses tähenduses kudesid sööma. See tähendab organite erosioone, düsfunktsoone ja kokku on see võimas instrument, mis on võimeline tekitama erinevaid haiguseid. Arst ütleb, et sul on maksa tsirroos aga faktiliselt on see hoopis teine haigus. Kas te võiksite veidi rohkem rääkida parasiitide lahingvarustusest? Inimene peaks sellest rohkem teadma. Sõjaajaloost teame erinevate nimetustega kaitseliine… Stalingradi lahing oleks siin nagu haiguse nimetus aga selle nimetuse all sõdurid tapsid teineteist. Mis toimub nende haiguste nimede all?

VA: Ma juba enne rääkisin, et parasiidid tekitavad oma konksude, haakide, iminappade ja muu taolisega organismile väga suuri mehhaanilisi kahjustusi. Parasiit on ennast koe külge kinnitanud. Tal on 300 konksu, millega ta end kinni hoiab. Ta praktiliselt imeb selle koe oma kehasse ja piltidel näeme seda kui fibroosi.

Sapiteedes tegutsevad lambliate vastsed ja tekitavad tohutus koguses mürke. Nad ju ka surevad ja hakkavad lagunema? Kuhu laibamürgid lähevad? Verre. Inimene ärkab hommikul üles, jõudu ei ole, tööle minna ei taha aga ometi on uni olnud hea – see ongi tugev intoksikatsioon.

Täiskasvanud isendid oma haakide ja konksudega puurivad kudedest läbi ja ongi nekroos. Me teeme koostööd Olga Šišovaga, kes omab väga head uurimistehnikat ja ma olen sisuliselt otseülekandena näinud, kuidas parasiit ennast koe külge kinnitab ja endale maja ümber ehitab. Erütrotsüüt ujub nendest mööda, parasiit heidab oma harpuuni, mis on kümneid kordi nõelast peenem erütrotsüüti ja imeb ta mahladest tühjaks.

JP: Praegu hirmutatakse meid viirusega – sattus organismi – 3 päeva – surm. Võtame bakteri – 10 kuni 15 päeva ja ta sööb meie luud paljaks. Kas on tõesti olemas parasiidid, kes on selleks suutelised?

VA: Ohtlikud on nad kõik. Ma rääkisin teile parasiidi elutsüklist. Kui ta sattus organismi siis ega ta kohe teid tapma ei hakka. Mõni liik annab endast märku alles 70 päeva möödudes kui ta paljunemise faasi käivitab. Seejärel, teatud aja möödudes käivitub neil ühest vormist teise muundumise protsess – kõikide nende momentidega kaasneb põletik. Kurk jäi haigeks – vastne käivitas kurgus oma järgmise faasi, selle käigus eritub toksiine. Kui ta jõuab kopsu ja käivitab oma mingi faasi siis te hakkate köhima ja palun siin on teile kopsupõletik.

JP: Kas tromboosid on ka parasiitidega seotud?

VA: Nii see on. Mitu erinevat liiki moodustavad „hunniku“. Täiskasvanud inimeste organismidest on avastatud üle 300 erineva parasiidiliigi. Testimisel on nendest „hunnikutest“ leitud 5-15 erinevat parasiidiliiki. Nad loovad enda ümber kapsli, eritavad proteolüütilisi aineid, mis igal liigil on erinev.

Kui vaadata inimestest välja lõigatud kive siis nad on erineva värvuse ja tihedusega. Kõik sõltub, millised parasiidid sinna on kogunenud.

JP: Suhkur. Kui me võtame mistahes toidu siis suhkrut leidub neis rohkem kui küll. Kas suhkur provotseerib nende arengut? Mida parasiit armastab ja mis on tema jaoks mürk?

VA: Toit, mida me sööme, neid e huvita. Nende maiustus on toidu seedimisel vabanevad mikroelemendid, kehas leiduvad hormoonid ja fermendid. Põhiline, mida nad eluks vajavad on mikroelemendid. Mõnedel liikidel ei ole isegi teist sugupoolt ja paljunemiseks vajavad nad ainult toidus leiduvaid mikroelemente.

JP: Õpi oma vaenlase eluviise tundma ja sa tead, kuidas temaga võidelda. Palun öelge, mida pakub parasitaarsete haiguste puhkudeks tootmiskoondis „Optisalt“, miinimum profülaktikaks ja maksimum ravimiseks?

VA: Tahtsin veel peatuda onkoloogial. Meil on koostöös kirurgidega olemas flmlõik, kus opereeritakse südame kasvajat. Kui see koht südames avati siis tõmbas kirurg sellest pintsettidega välja õhukesi lehekesi, mis peale välja tõmbamist aktiivselt vingerdama hakkasid. Selle kasvaja moodustajateks olid lintussid.

JP: Ka mina olin nende asjade suhtes suhteliselt skeptiline aga nähes neid reaalselt, kuidas kasvajatest võetakse välja pool-läbipaistvaid niidikesi ja lindikesi või mõni kasvaja, millest võeti välja terve peotäis kihisevat massi siis see oli väga silmi avav.

Me töötasime ühes Moskva onkoloogiakliinikus ja seal saime me kõike väga põhjalikult uurida ja käega katsuda ning nägime, mida kõike kasvajatest välja võetakse. Sealsed spetsialistid ütlesid meile, et sellest ei tohi väga rääkida aga faktiliselt ei ravi me haigust vaid lõikame inimestest välja ussidega täidetud kotte.

VA: Sellest kõigest lähtudes valmistame me preparaate, mis aitavad isegi väga raskete haiguste korral. Loomulikult ei toimu tervenemine kiirelt, sest meie preparaadid ei ole sünteetilised ja nad ei ole suunatud sümptomite kõrvaldamisele – valu on kupeeritud ja inimene on terve – kõik.

Meie preparaadid on suunatud vastse staadiumis olevate parasiitide väljutamisele. Just  nemad on kõige ohtlikumad ja halavaloomulisemad. Bioloogiat ja Looduse Seaduseid pole mitte keegi suutnud ära keelata.  Kui keegi kusagil väidab, et ta teeb teie organismi 1-2  päevaga puhtaks ja parasiidivabaks siis on see vale.

Bioloogia seaduseid ei ole suuteline mitte keegi muutma ja esimene terve rakk organismis sünnib alles 120 päeva peale protseduuridega alustamist. Tema aga on  tervete rakkude moodustumise vundament organismis.

Me oleme loonud preparaadid Metosept ja Vitanorm ja nende baasil veel mitmed analoogid. Metosepti põhifookus on parasiitidel ja Vitanorm väljutab toksiine.

Baktrum on prebiootik – kõik, mida me sisse võtame, läbib seedetrakti – Baktrum on kasulike bakterite toit. Baktrum aitab organismil kiiremini ja efektiivsemalt puhastuda.

Need 3 on põhipreparaadid, kuid me ei keskendu ainult parasiitidele. Me ei vaatle haigust kui ainult parasitaarset probleemi. Inimene vajab elamiseks ja elus olemiseks mikroelemente. Nendeta ei ole elu võimalik. Kõiki immuunsüsteemi ja organismi normaalseks funktsioneerimiseks vajalikke mikroelemente sisaldab Maksifam. Hiljuti aga valmis preparaat Vimitsin kuhu on lisatud ka vitamiinid, millede seas on ka Acerola-kirsist saadav naturaalne C vitamiin. Naturaalse ja sünteetilise C-vitamiini toimete vahe on nagu taeval ja maal. Need oleksid peamised meie preparaadid.

Kui rääkida täna aktuaalsest siis viirusega seoses on väga tugevalt esile kerkinud probleem kopsudega, veresoontega ja immuunsusega. Kõik need kolm on kopsudes, bronhides olemas. Kõik räägivad kaasnevatest infektsioonidest.

Viiruse kopsudesse sattudes ühinevad temaga parasiidid, algab võitlus oma toidulaua- ja koha eest päikese all. Parasiidid käivitavad masspaljunemise mehhanismi. Kui on massiline paljunemine siis kaasneb sellega ka põletik. Organ hakkab selle võitluse käes kannatama.

JP: Suur tänu teile niivõrd põhjaliku ja näitliku ülevaate eest. Meie esivanemad on alati rääkinud, et ainult küüslauk on see, mis teispoolsete eluvormidega võidelda suudab….

VA: Küüslauk see on ju tsink!

JP: Loomulikult ei pidanud ma siin midagi nõiduslikku ja maagilist silmas. Veel üks küsimus: paljud mehed kardavad parasiite ja nad väidavad, et on leidnud ühe imeravimi – piirituse. Kuidas teile tundub? Kas piiritus tõepoolest suudab parasiite tappa või on see pigem hirmude vastane ravim? Viinane mees ei karda parasiite?

VA: Piiritus on parasiidi jaoks maius! Parasiidid sunnivad inimest tarvitama narkootikume, alkoholi, tubakat. Nad armastavad kõike magusat. Mehed ei leidnud imeravimit – parasiidid sunnivad neid alkoholi tarbima.

JP: Alkohol seega ajab asja veel hullemaks?

VA: Alkohol tähendab üüratut tsingi defitsiiti. Inimene ei suuda midagi teha, teda lihtsalt tõmbab alkoholi poole. Tegelikult vajab see inimene tsinki. Andke talle viina asemel tsinki. Tsink nagu ka seleen on globaalne probleem. Seda väidavad kõik mikroelementoloogid aga keda nende arvamus ikka huvitama peaks?

Suheldes oma kolleegidega, ütlevad nad nagu ühest suust, et see on hullem kui katk.  Tsink – 330 reaktsiooni organismis, mis tema olemasoluta ei saa toimuda. Me lihtsalt ei anna teda oma organismile lisaks. Mis tsinki väga korralikult hävitab? Stress! Me kõik oleme väga korralikus stressis. Ongi suletud ring sest stress tekib selle tõttu, et tsinki on väga kõvasti puudu.

JP: Õppisin koolis, kus oli füüsika, keemia ja bioloogia süvaõpe. Meil oli väga palju erialaspetsialistide loenguid ja üks neist oli seotud alkoholiga. Minu õpetaja ütles, et lisaks aju hägustamisele on alkoholil kõrvaltoime, mis väljendab ennast läbi mikroelementide välja pesemise organismist.  Ta viib mikroelemendid rakkudest välja, rakkudevahelisse ruumi ja sellega on seotud organismi tursumine.

VA: Inimene tarbis alkoholi. Tagajärg on peavalu jne. Nende „aukude“ lappimiseks veresoontes läheb tarvis tohutut kogust mikroelemente. Kudedest, kus need mikroelemendid on tõmbuvad need sinna, kus on tarvis auku lappida. Selline asi toimub ka operatsioonide käigus. Enne ja peale operatsiooni on kindlasti tarvis teha mikroelementide kuur ja parasiitide vastane kuur. Metosept ja Vitanorm nii enne kui pärast operatsiooni. Orgenismi jaoks on operatsioon tohutu stress.

Iga haigus on organismi jaoks tohutu stress. Probleemi kõrvaldamiseks tõmmatakse koldesse mikroelemente kõikjalt üle kogu organismi. Niigi on defitsiit ja nüüd tõmmatakse ära viimasedki varud. Tsink, seleen, mangaan, vask, kroom, räni, jood – langeb nii üldine kui lokaalne immuunsus. Nad kõik on üldist ja lokaalset immuunsust tagavad mikroelemendid.

2012 viisime läbi kliinilised uuringud, mille andmed on avaldatud ametlikus taastusmeditsiini teatmikus. Järeldus , mis tehti, ütleb et suurendatud, ehk terapeutilised mikroelementide annused viivad organismi immuunsusnäitajad kiiresti normi.

JP: Tänan teid selle töö eest, mida te teinud olete ja loodan, et ka meie vaatajad hakkavad ükskord ometi aru saama, et haigusele või probleemile tuleb läheneda detailselt, mitte globaalselt. Kaasaegne meditsiinisüsteem kõrvaldab ainult tagajärgi ja sümptomaatikat. Põhjus neid eriti ei huvita.  Tänan teid!

VA: Kõike head!

Videolt tõlkinud Mati Rebane